umberilma.ee

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

45. etapp, Raiatea ja Bora Bora - 18-22.07.2022

Sunday 28 August 2022 10:29

18-19.07

Raiateale sõit möödus kiirelt ja viperusteta pärituules. Tahhiti poolsed sissesõidud Raiatea atolli (nii keskmine- kui põhjapoolne) on suursugused looduslikud väravad kaunitest palmisaartest. 


Kuna sisenesime atolli (passe Irru ou Mare kaudu) õhtupoolikul, otsisime kohe ankrupaika. Sissesõidu kõrval on Baie Averarahi, kust leidsime vaba poi ja võtsime selle ilma pikemata kasutusse. 


Lasime julla vette ja läksime maale kohalikke olusid uurima. Olime sattunud külla nimega Taputapuapaea:) Tegemist on traditsioonilise Prantsuse Polüneesia atolli ridakülaga, mille keskuses on kirik, külavalitsus (Marie), postimaja koos pangaautomaadiga, Gendarmerie ja pood. 

Samuti täheldasime siin kommet matta pereliikmed elumaja kõrvale … või siis kommet ehitada elumaja matmispaiga kõrvale … Veiko luges internetist, et ka see viimane variant on siin maapuudusel levinud. 


Samuti on olemas külaväljak, kus toimus (ilmselt nädalavahetuse tõttu) perekondadele mõeldud meelelahutusprogramm: lastele olid üles pandud erinevad õhkbatuudid ja kiiged ning õnneloos mänguasjadega, noortele oli avatud nn mängude tuba lauajalgpalli, piljardi jms mängudega,  täiskasvanud said mängida bingolotot ja ka neile oli korraldatud õnneloos erinava kodutehnikaga. Loomulikult oli avatud erinevaid söögikohti, kus aga mingisugust alkoholi ei pakutud. Isegi poes enam peale kl 18 alkoholi ei müüdud. 

Järgmisel hommikul tegime kaks jullaekskursiooni. Esimese eesmärgiks oli muuhulgas meie pardapalmiga hüvasti jätmine, sest meie järgmine sihtkoht Cooki saared ei nõustu vastu võtma aluseid, kus on peal taimi muudest paikadest. Sõitsime jullaga sisse ühest jõest, mida olime eelmine  õhtu külas jalutades märganud ja leidsime oma palmile toitaineterohke pinnasega uue elupaiga. 

Jõgi ise oma džunglikallastega oli kirjeldamatult kaunis.

Teine jullaekskursioon viis meid väikesele romantllisele palmisaarele, millest olime  möödunud atolli sissesõidul. 


Naine käis siin snorgeldamas ja sai korraliku elamuse, kui leidis oma kõhu alt madalast veest liiva sisse kaevunud ca meetrise läbimõõduga rai. Esialgu ei julgenud kumbki ennast liigutada aga siis võttis naine julguse kokku ja tegi raile pai. See vist elukale ei meeldinud, sest ta lahkus kiiruga keerutades üles korraliku liivapilve:)

Mees tutvus samal ajal saarega ja sobitas sõprust kohalike krabide fliidiga, keda ka saare koerad usinasti taga ajasid. 


Igatahes olid mõlemad jullaekskursioonid väga toredad ja nagu mees ütles: "nunnumeeter oli põhjas":)

Raiatea kõrval samas atollis on Tahaa saar. Klubikaaslase Andrese soovitusel sõitsime ka ümber selle ringi. 


Saare põhjaosas leidsime taas ühe küla juurest vaba poi ja jäime sinna ööseks. 


Külas päikeseloojangul jalutamas käies ei saanud tähelepanuta jääda kõrvulukustav linnulaul, mis mägedest alla külasse kostus. Tegemist on siinsetel saartel kõige levinuma linnu Mynaga, kes toodi saartele, et lahti saada röövputukatest aga kes kohanesid siin nii hästi, et on nüüd muud liigid pea välja tõrjunud, laastavad kohalike viljapuu aedasid ja on oma lärmiga kõikjal nuhtluseks.


 Lisaks Mynadele ja merelindudele oleme siin näinud ainult kahte sorti sulelisi - kohalikud minituvid ja minivarblased (mõlemad Euroopa omadest poole väiksemad). 


Samuti olime vaimustuses, kui avastasime pimedas, et tähed on taevast meie paadi ümber vette kukkunud ja sädelevad seal! Tegelikult olid need fluerestseeruvad vetikad, helendasid täpselt nagu jaanimardikad ainult, et vees. Ülilahe vaatepilt! 

Admiral Jorge saatis meile vahelduseks pildikesi oma kodumaalt Tsiilist - seal on praegu karm talv.. väga kainestav:)


Bora Bora on Raiateast kiviviske kaugusel (ca 15 miili) ja nende kahe saare vahel käib tihe liiklus, sest kõik, kes Raiatealt nädalaks või paariks jahi rendivad, käivad loomulikult ära ka Bora Boral. Meile on Bora Bora Prantsuse Polüneesia viimaseks saareks.

20-21.07 Bora Bora


Bora Bora on kaunis vulkaaniline atollisaarestik, mille eripäraks võrreldes seninähtud atollidega on kilomeetreid pikad lumivalge liivaga rannad. Umbes pool atolli sisesest veega kaetud alast on madal ja paari meetri sügavusel olev liivapõhi annab veele hele-hele sinise värvuse. 


See on võluv vaatepilt, mida kasutavad ära kohalikud hotellipidajad. Hotellideks on üldjuhul vee kohale ehitatud bungalod, mis on siinkandis kõigi mugavustega ja väga luksuslikud (Hilton on igasse bungalosse isegi väikese välibasseini rajanud). Bungalote hinnad algavad 1000 eurost päeva eest ja praegu on kõik 'fully booked', sest rahvas puhkab ennast COVIDAst välja. 

Bora Bora saare ümbruses on suur hulk mooringualasid, kus on piisavalt vabu poisid. Mooringut korraldab vastav saare ametkond ja teoorias tuleks moorimine nendega eelnevalt kokku leppida. Üritasimegi seda teha aga kontoris, kus seda väidetavalt teha sai, polnud ühtegi inimest. Ootasime pool tundi ja lõime käega. Küllap võtavad ise ühendust, kui vajalikuks peavad. Moorisime ennast seega meile sobilikku poisse ilma igasuguse kooskõlastuseta.
Mida saarel teha? Sukeldumine on Bora Boral üpris ebamugav, sest klubi ei asu saare keskuses vaid saare teises otsas, kuhu jahiga ligi ei pääse. Tuleb rentida auto või roller, et sinna üldse ligi saada. Seega jäi sukeldumine ära. Kohalik rahvatantsu väljak meenutas, et festival oli just-just läbi saanud.



Rolleri siiski rentisime (kolm tundi 45 euri) aga üle kahe tunni oli keeruline sellega ringi sõita - tiir sai raarele kiiresti peale ja ainus vaatamisväärsus oli ameeriklaste poolt II Maailmasõja ajal rajatud rannakaitse patarei, mis oli mõeldud Ameerika-Austraalia meretee kaitsmiseks jaapanlaste eest. Sellega seoses rajati saarele toona ka lennujaam, mis oli Prantsuse Polüneesia saarestiku esimene lennujaam.



Teisel pool saart asuv meremuuseum oli suletud. Kuna aega jäi seetõttu üle, tegime peatuse kohaliku jahtklubi restos. Ei olnud suurem asi toit paraku. 


Hiljem käisime jullaga kaldaäärsete hotellide restoranides tšillimas. Seal oli täitsa hea kvaliteediga toit.



Toit on  meie mõistes väga kallis, nii poes kui restoranis. Poes maksab 10 muna 6 euri, purk majoneesi 14 euri, liiter piima 3 euri, joodavad veinid algavad 20 eurost pudel ja vahuveini alla 100 euri pudel ei saa. Restoranis algab veinipudel 40 eurost ja igasugune söök 20 eurist. 
Väiksema raha kui 10 euri eest ei vaevunud keegi ennast liigutama. Isegi lapsed, kes tulid meilt (kui turistidelt) raha nuiama, küsisid 10 euri. Ise rõõsad ja pontšakad, istumise all ca 2000 euri maksev elektrijalgratas - ilmselgelt siin saarel puudust ei kannatata:) Ja ukuleele on au sees, see tegi rõõmu! Laiast valikust leidsime isegi kolmekordsete keeltega ukuleele!


Lisaks puhkamisele oli meil tarvis Bora Boral ennast Prantsuse Polüneesiast välja möllida.  Gendarmerie kontoris anti naisele hunnik pabereid täitmiseks. Templitega lahkumisdokumendid sai kätte järgmisel päeval st tuleb arvestada, et väljamöllimisele kulub kaks tööpäeva. Mingit tasu selle eest ei küsitud. 

22.07Kätte on jõudnud Prantsuse Polüneesiast lahkumise hommik. Viimane rahulikus vees hommikusöök ja hommikusuplus, viimased internetisõõmud/rõõmud, julla paadilaele ja otsad lahti. Sõidame juba, kui meie kõrvale ilmub mootorpaadiga saareametnik ja kasseerib meilt 8000 kohalikku (ca 80 euri) poi kasutamise eest (tema arvestust mööda siis kahe ööpäeva eest). Maksta saab kaardiga. Väga mugav ja viisakas teenus, täname härrat.

Prantsuse Polüneesias olemegi üldiselt kohanud suurt külalislahkust, abivalmeid ja sõbralikke aga ka uudishimulikke inimesi. Paljud täiskasvanud on siin väga ülekaalulised. Naistele, aga ka mõningatele meestele, on oluline märku anda sellest, kas nad on vallalised või mitte. Kõrva taga kantakse lille mitte ainult pidulikumatel puhkudel vaid ka täiesti tavalisi igapäevatöid ja toimetusi tehes. Saared on üllatavalt autostunud. Meestele meeldib kanda suuri läikivaid käekellasid ja käekellaga kätt siis lahtisel autoaknal hoida. Samuti jäi silma suur elektrijalgrataste hulk. Lapsed isegi ei sõida sageli tavaliste jalgratastega vaid elektrijalgratastega. Tore on see, et kohalikud on uhked oma keele ja kultuuri üle ja panustavad märkimisväärselt aega ja energiat selle hoidmisse. Tegelikult on Eesti laulu-ja tantsupeod siinsetega võrreldavalt unikaalne nähtus. Kahju isegi, et meil pole samalaadseid vahvaid talutöödest väljakasvanud rahvusspordi üritusi...

Üks asi veel. Olime mooringus kaldast ca 200m kaugusel aga ühel õhtul hakkas mees äkki kõva häälega karjuma: “Tule appi! Püüa ruttu kinni!” Paati oli lennanud pirakas prussakas, põmaki mehele vastu vahtimist ja siis uimasena põrandale kukkunud. Jälitasime teda põrandal ringi roomates plätud pihus ja lõpuks õnnestus maha lüüa. Ei taha mõeldagi, et selline ennast siin paadis sisse seab.


Cooki saartele, täpsemalt Rarotongale, kus on välisjahtidele ametlik 'point of entrance', on sõita pisut üle 500 miili. Loodame kohale jõuda 27. juulil. Rarotonga jääb tsüklonite piirkonda ja tuuleprognoosist näeme, et üks just käis sealt üle. Oleme arvestanud, et meie saame Cooki saartel ära käidud kahe tsükloni vahelisel ajal. Muuseas oktoobrist märtsini, kui on tsüklonite kõrghooaeg, siis näiteks Rarotonga ainsasse sadamasse välismaa aluseid üldse sisse ei lastagi. Ilmselt on liiga ohtlik. 
Meil veab jälle kõvasti, sest jõuame Rarotongale täpselt selleks ajaks, kui seal on aasta kõige suurem kultuuriüritus - iseseisvuspäeva festival. Näeme taas põnevaid kohalikke tantsu- ja lauluetendusi.

Cooki saared kuuluvad administratiivselt Uus-Meremaa alla ja see on karm bürokraatia kants. Juba eelmisel päeval saatis naine sealsetele tolliametnikele 14lk pika formulari infoga meie sõidu, paadi ja paadis sisalduva sh kaupade ja inimeste kohta. Formulari juurde käis punaste tähtedega hoiatus, et kui seda ette ei saada, ootab korralik trahv või 2 aastat vangistust ... püsti hullud igatahes. 

Lisaks tuli täita veebivormid COVID- vaktsineerimise kohta. Tegime 24h enne lahkumist Bora Bora apteegis ka COVID kiirtesti. Negatiivne tulemus on ka nüüd tarvidusel ette näidata. Bora Boral on testimine korraldatud nii, et kui haiguse sümptomeid pole, testib apteek, kui on, siis arstipunkt. Apteegis kasseeriti kiirtesti tegemise eest ca 20 eurot näo kohta ja paberi tulemusega sai 10 minutiga.

Hüvasti Prantsuse Polüneesia! Tõeliselt mõnus puhkusepaik purjetajatele:)