umberilma.ee

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

Froala

44. etapp, Tahhiti - 06.07 - 17.07.2022

Friday 5 August 2022 08:45

6-7.07

Seilamine pärituulega Fakaravalt Tahhitile oli puhas lust. Kaljuse ja dramaatiliselt maalilise Tahhiti juures kadus tuul ning kasutasime kohalejõudmiseks mõned tunnid mootorit ukuleele saatel:)


Saar tundus olevat enamuse aja "pisut pilves". Arusaadav, miks seal kasvab vihmamets. Kaugelt oli näha kõrgeid koskesid. Peamine, mis meid hämmastas, polnud aga mitte saar ise vaid selle ümber asuv nähtamatu (so veealune) korallirõngas. Korallirifi mõju on kaugelt näha - selle kohal on vees suur, ikka muljetavaldavalt suur murdlaine. Seespool koralliriffi on veepind peegelsile. Nii meile kaugemalt vaadates vähemalt tundus.


Mõnda aega sõitsime väljaspool rifirõngast ja siis läbisime rõngas oleva ava kaudu selle maagilise kaitsevöö ning olime ühtäkki ka ise justkui teises maailmas. Vesi oligi peegelsile! Hämmastav, milline looduslik kaitse sellel saarel on!
Esimeseks ankrupaigaks olime valinud rootslaste poolt soovitatud lahesopi, mis jääb Tahhiti saare lõunapoolse osa keskpaika. Tegelikult koosneb Tahhiti saar kahest saarest, mis on otsapidi ühendatud. Meie ankrukoht oligi selle ühenduskoha juures. Pidi olema "hurricane proof" nagu Ulf ütles.

Kohe lahte sisenedes jäi silma ühe jahi mast, mis veest paari meetri jagu välja ulatus. Meie hämmingus nägude peale selgitas ühe lahes ankrus seisva jahi omanik, et veel 5 päeva tagasi oli see jaht vee peal. Siis ühel hommikul ärgates märkas ta, et jahist on vee peal vaid mast... oli ööga põhja vajunud. Täitsa korralik jaht olevat olnud... mnjahh.

Lasime ankru 15 meetri peale mudasesse põhja ja läksime jullaga maale. Maale saab Carrefouri lähedale jääva slipi juurest. See on tegelikult aiaga piiratud ala, kus kohalikud hoiavad oma kanuusid aga nad on sõbralikud ka jahiomanike suhtes, kes jullaga maale tahavad saada. Vajadusel saab sealt ka magedat tarbevett.

Carrefour nagu Carrefour ikka, positiivset lisaväärtust pakkus pangaautomaat ja mobiilside pakkuja esindus. Puuvilju on mõistlikum osta tänavamüüjatelt.
Meie ostsime siit aga ära suurema osa Vanuatu ja Saalomoni väikesaartele mõeldud kingitustest - joonistusvahendid lastele, lugemisprillid ja õmblustarvikud täiskasvanutele jms.

8-10.07

Esimesed kolm päeva kulusid meil tutvumiseks Tahhiti idapoolse saarega. Ankruala kõrval asuvas sadamas vabu kohti polnud, seega planeeritud remontööd lükkusid edasi.



Võtsime ette matka saare kõige idapoolsemasse otsa asulasse nimega Tautira. Sinna viib Carrefouri juurest buss. Tuleb aga arvestada, et bussid käivad ainult tööpäeviti ja viimane bussiring on kella 15 paiku pärastlõunal. Bussipilet on odav - paar eurot.


Tautirasse sõit kestis ca 30 min ja selle kestel sai kohalikust eluolust päris hea ülevaate, sest kõrgete mägede tõttu on kogu elu on koondunud kitsale rannaribale ookeani ääres. Kohati muud peale autotee sellele ribale ära ei mahtunudki. Tautira asula on hästi lopsaka loodusega, elamised on enamalt jaolt tagasihoidlikumad. Surnuaiad taas omamoodi - matmispaigad on nagu väikesed kioskid. 


 Jalutasime mägedesse, kuni tee otsa sai ja tulime tagasi. Kaunis ja rahulik on siin.



Järgmisel päeval jäi mees paati ja naine võttis ette veel ühe matka. Suuremal saarel ca 4 km kaugusel on Cascades ehk kaks koske. 


Kuna bussid laupäeval ei käinud, tuli jala kohale minna. Viimase kilomeetri sõidutas naist vastutulelik kohalik oma jalgratta pakiraamil:) Naine andis talle tänutäheks ühe mango. Tagasi tulles ei jäänud muud üle, kui hääletada end mööduva auto peale. Taksosid selles kandis pole.

Taravao asulas, mille kõrval me suures plaanis ankurdasime, oli ka apteek. Meil oli vaja malaaria tablette Vanuatule minekuks. Apteegi kõrval on kohe väike arsti vastuvõtt. Saime kohalikult arstilt retsepti ja tellisime tabletid ära. Järgmine päev sai kätte. Kahe nädala kogus kahele inimesele maksis 300 euri. Kallis küll, aga tervis on veel kallim.

Rohkem selles saare osas midagi teha ei osanud. Enne lahkumist kasutasime kiiret ja soodsat (10 KB maksab 20 euri) internetiühendust ning pidasime maha videokonverentsi jahtklubikaaslaste ja teiste heade sõprade - tuttavatega. Hiivasime ankru ja sõitsime Papeetesse.
Esimese asjana läksime otsima Eesti lipu all seilavat jahti. Meie jahtklubi kaaslane oli seda Marine Trafficus märganud. Tahhiti lennujaama lähedalt otsitava leidsimegi! Jahi nimi Siesta ja meie trikoloor lehvib ahtris!


Sõitsime juurde ja hüüdsime valjult: "Tere eestlased!". Asiaadi välimusega meesterahvas pistis jahmunult pea välja: "We are not Estonians." Nähes meid naeratas ja lisas: "But we like Estonia!"
Selgus, et prantslasest Nicolas oli kolm aastat tagasi selle jahi ostnud Lauri Kurvitsalt ja seilab nüüd mõnusaid vahepeatusi tehes Jaapani poole (sealt on pärit ta naine). Oma ostuga on ta igatahes väga rahul:) Ainult dubleeritud küttesüsteemiga ei oska midagi peale hakata:) Istusime tunnikese Siestal ja ajasime Nicolase perega juttu ning kinkisime Nicolasele Vana Tallinna. Nicolas kinkis meile vastu Eesti merekaardid sõnadega, et tema neid enam ei vaja. No kes oleks võinud arvata, et saame omale Eesti merekaardid Tahhitilt! Uskumatuid asju tuleb ikka ette:)


11-13.07
Tahhiti pealinna Papeete ümbruses on kaks sadamat ja kolm ankruala: Papeete sadam ja Taina sadam ning Taina sadama juures asuv väike ankruala (mille kohta Taina sadamaametnikud ütlesid miskipärast, et see on prohibited), lennujaama kõrval asuv suur ankruala ja Papeete sadamast läänes asuv ankruala.


Mitte ühestki ankrualast pole mugav linna saada. Taina sadama juures olevast on kõige vähem vaja jullaga sõita aga kõige rohkem bussiga (ja bussid õhtuti peale 18 ning nädalavahetusel ei liigu). Lisaks on see ankruala tugevate idatuultega väga ebamugav ja kuna aluseid on palju, on suur oht ankrus svingides nendega kokku põrgata. Ketti ei saa ka väga lühikeseks lasta, sest sügavust on 15-20 m.
Lennujaama ankruala on rahulik iga ilmaga aga sealt jullaga linna sõidule kulub pea pool tundi (2 meremiili).

Viimane ankruala on küll rahulik aga nii kaugel, et seda me isegi ei kaalunud.

Taina sadamasse ei saanud, ehkki olime seal esmaspäeva varahommikul kohal. Kontoriametnikud ütlesid, et boss tuleb kolmapäeval ja enne seda ei juhtu midagi! Sadama mooringu poisid ei tohtinud ka kasutada - need pidid 'private' olema.

Taina sadam:




Papeete sadamasse ei hakanud proovima, seal pidi päev maksma üle 100 euro ja kütust sealt ka ei saa.

Võtsime Taina sadamast kütuse ja vee ning saime ka pesu pesemise vautšerid. Taina sadama territooriumil on üks väga korralik purjetamistarvete pood. Sealt ostsime veel tagavaraks 30m ankruketti, puuduvaid lippe jm tarvilikku.

Taina sadamahoone kõrval on ka korralik sukeldumisklubi, kus instruktorid räägivad head inglise keelt. Saab valida, kas tahad sukeldudes näha haisid või kilpkonni. Naine valis seekord kilpkonnad. Sadamast 10 minuti paadisõidu kaugusel on koralliriif, kus elab sadu merikilpkonni ja neid näeb seal tavaliselt palju. Pärastlõunasel ajal, kui naine sukeldumas käis, oli kilpkonnadel parasjagu uneaeg. Nad olid end paigutanud järsule koralliriifile nagu riiulisse ja tukkusid seal mõnusasti heites meile uimaseid pilke. Paar tükki ajasime kogemata üles, need asusid kohe süüa otsima. Väga lahe koht!


Linnas käisime ka jalutamas ja kiidusõnu tuleb öelda Papeete sadama lähistel asuva linnapargi kohta. Ülejäänud linn erilist muljet ei avaldanud. 


Restoranid avavad köögi alates kl 18-st. Jäime restorani sööma ja ühtlasi jäime maha viimasest bussist. Taksosid linnas ei kohanud ja ei saanudki aru, kuidas neid saab. Kui olime 7 kilomeetrisest "koduteest" Taina sadama ankrualasse 3km ära vantsinud, peatas üks noor naisterahvas meie kõrval oma auto ja uuris, kas vajame abi. Kurtsime talle oma kurba saatust ja ta viskas meid sadama juurde ära - tõeliselt toredad on ikka need kohalikud inimesed!

Muuseas saime temalt ka teada, et taksojaam on lennujaamas ... sinna kogunevad vabad taksod, kui neid on. Päris hull transpordisüsteem turistode jaoks.

14.07
Pea kohal on Prantsuse Polüneesia tähistaevas, pea all padi ja selle all võrkkiik, mis on jahi poomi külge riputatud ... kuu on tõusmas, kaldalt kostab ladina rütme ... enam paremaks minna ei saa ... vähemalt nii tundub naisele...

Hommikul startisime Tahhitilt Moorea saarele, et leida varju lõuna poolt pealeliikuva tsükloni eest (enne meid olid sama teinud juba mitmed Taina sadamas ja mooringus olnud jahid). Sõiduolud kahe saare vahel olid suurepärased.

Moorea saar ise on üks ilusamaid ja maalilisemaid, nendest mida oleme vaikses ookeanis kohanud. 


Saarele käib Tahhitilt ka lennuk ja laevaliin. Poed, bensiinijaamad, internet, restoranid - kõik on olemas. Saar on maailmas (sarnaselt Tahhitile) üks vähestest kohtadest, kus on võimalik ujuda, snorgeldada, sukelduda vaaladega (enamasti siis Humboldi vaaladega), sest need elukad tulevad siia augustis septembris poegima. Praegu pole hooaeg veel alanud ja meie nägime Tahhitile sisse sõites vaid paari vees hulpivat vaala aga see on kindlasti võimas vaatepilt, kui neid on siin kümneid.


Moorea saare lääneküljel on kaks paarimiilist kanjonilaadset sopistust, mis kaitsevad hästi ookeanilainete eest. Tahhiti poolt vaadates esimeses on rohkem tsivilisatsiooni. Jullaga maale minnes saab käia lähedalasuvas poes ja suurepärases pitsa müügikohas. Isegi kütust on kohe kaldal võimalik tankida.

Teine sopistus on loodusearmastajatele. Tsivilisatsiooni on seal vähe. Sealt on jullaga välja sõites mugav käia saare kõige ilusamates ja põnevamates snorgeldamise kohtades. Mere-elukatest kohtab siin nii riifihaisid, raisid kui ka merikilpkonni. Korallid moodustavad põnevaid veealuseid metsasid ja on ka ise ilusad vaadata.
Meie ankurdasime esimesse lahesoppi ja tegime väikese julla-ekskursiooni teise lahesoppi. Väikeste paatide jaoks on selleks korallide vahel tähistatud mustvalgete meremärkidega (so veest väljaulatuvad postid) tee ühest lahesopist teise. Sellest kõrvale kaldudes on paat kohe korallide otsas kinni.



Mõlemast lahesopist saab kaldale minnes matkata üles mägedesse.
Kus mäed, seal williwavid ehk mägede tuuled. Sellest ei pääse ka Mooreal, kui ookeanil marutab. Lahesoppides jääb tuul siiski hambutuks ja lainet üles ei tõsta, mis tähendab, et öö saab vast veeta rahulikult.
Ankruolud on hoolimata sügavusest (20m) head, sest põhjas on muda. Koralle lahesoppides pole.

15.07

Sai ära sõnutud see "rahulik öö". Hommikupoole läksid williwavid Moorea ankrualal nii tugevaks, et hakkasid pimini top'i lõhkuma. Ei jäänud üle muud, kui ankur hiivata ja suund tagasi Tahhitile võtta. Julla jätsime seekord paadile järele lohisema... ja see oli viga! Tuuleprognoosis lubatud 10m/s idatuule asemel saime 15m/s vastutuult ning vastikud lühikesed 4 m lained, mis viskasid julla kiiresti tagurpidi. Julla mootor sai jälle väikese supluskuuri. Sakutasime julla taas õigesse asendisse ning tõmbasime jahile nii lähedale, kui saime. Mees hoidis pea terve tee jullat otsaga kinni, sest see kippus ikka lendu tõusma. Naine omakorda hoidis kinni otsast, mille olime täiendavalt tõmmanud üle pimini topile kinnitatud päikesepaneelide, et need lendu ei tõuseks. Päris naljakas sõit. Õnneks ei kestnud kaua, vaid 5 tundi.



Tahhiti lennujaama kõrval asuv ankruala oli meie üllatuseks täiesti rahulik. Mees parandas julla mootori ära (st kuivatas küünla ära) ja puhkasime ennast korralikult välja Moorea sõidust.


16.07
Võtaks siinkohal kokku tingel-tangeli, mis on seotud igasugu registreerimisnõuetega Tahhitil. Noonsite kirjutab, et sõltumata sellest, kus paadiga Prantsuse Polüneesiasse siseneti (ja sealses Gendarmes registreeriti) tuleb igal juhul minna Papeetes tolli- ja immigratsiooniametnike ning sadamakapteni juurde ennast täiendavalt sisse möllima. See on puhas jama. Käisime kõik need kolm kohta läbi ja kõik kinnitasid, et me ei pea midagi enamat esitama ega tegema. Ainus asi, et kui on soov saada käibemaksuvaba kütust, siis tuleks selleks Papeete tolliametnikelt vastav paber võtta (see meile ka anti ja toimis ka kenasti Taina sadamas).

Väljamöllimisega on täpselt sama lugu - kui sõidad edasi mõnele teisele PP saarele (nt Bora-Borale, nagu meie), siis ei pea sa Papeetes ühtegi ametkonda kohale minema. Piisab, kui saadad Papeete sadamakaptenile päev enne lahkumist e-maili teel täidetud clearance vormi F09.01. Viimasel PP saarel peab minema Gendarmesse ja seal paberid täitma. Ongi kõik!!! Olles harjunud Tšiili paberimajandusega tundub see ikka uskumatu:)

Samas, meie suur rõõm selle üle, et saame lõpuks täidetud oma gaasiballoonid (vajalikud toiduvalmistamiseks), oli ennatlik. Balloonid tulid tagasi tühjalt teatega, et viimase taatlemise aeg on kehtivuse kaotanud:( Pole halli aimugi, kus neid siin taadelda saab ...

Mässasime terve päeva kõiksugu sõidu ettevalmistustega ja õhtul, kui kohtusime Rootslaste Ulfi ja Piaga, et üheskoos Heiva festivalile minna, oli lips päris läbi. Aga väike peatus Papeete sadamarestoranis aitas taas akusid laadida:) Rootslased rääkisid taas uskumatuid lugusid. Päev peale seda, kui olime Fakaravast lahkunud, tõusis seal selline tuul ja laine, et kaks päeva polnud võimalik jullaga maale minna. Suur laine viskus jullade kail üle kai ääre maale! Mõtlesime, et meie madrused on ikka õnnesärgis sündinud, et õigel ajal kenasti maale said.

Lisaks oli üks taanlaste katamaraan Fakaraval lõuna sissepääsust põhjapoole sõites laevateelt pisut kõrvale kaldunud ja korallikarile põrutanud. Suur auk põhjas selle tulemusel.  Korralikult vett lekkiva kerega Rotoava ankrualasse jõudnud katamaraanile (kus oli muuseas peal ka kaks last) kiirustas appi seal õnnekombel olnud kruiisilaeva päästemeeskond ja aitas suurema augu kinni lappida. Fakarava kaldal ju mingisuguseid töid teha pole võimalik.

Tänu sellele vahejuhtumile said aga meie sõbrad rootslased Heiva piletid - taanlased müüsid neile peale paadiõnnetust oma piletid ära.

Heiva festival on kord aastas Tahhitil toimuv suur tantsu- ja lauluvõistlus, kus osalevad kõikide Prantsuse Polüneesia suuremate saarte ja atollide elanikud. Makemol nägime oma silmaga usinat ettevalmistust festivaliks. Nüüd on Tahhitil juba terve nädala toimunud võistluste tulemused koondatud finaalesinemistesse ja 4,5 tundi kestev finaalvõistlus on vägev elamus.


Paneb imestama, et tantsu/laulu/muusika trupid on nii suured! Tantsijaid on enamasti korraga laval 50-100, moosekandid kuuluvad oma tantsutrupi juurde ja neid on ka vähemalt 20 tükki, lisaks kuuluvad mõne trupi juurde ka lauljad ja kõnelejad, kes jutustavad lugu, millest tants räägib (iga tants räägib mingit lugu). Kostüümid on napid aga nende kallal on kõvasti vaeva nähtud. Kui naiste peamine leivanumber on imekiire puusade väristamine (ülakeha peab seejuures rahulikuks jääma), siis meeste tantsus teenib publiku ovatsioone reite kokkutagumine. Eriti kõvad mehed suudavad reisi kiiresti kokku laksutada kükakil kõndides.



Kõik laulud ja taustajutud on kohalikus keeles. Meie nägime festivalil ainult täiskasvanute truppe aga atollidel kohtasime suurt hulka tantsivaid lapsi ja noorukeid ... Hakkab vaikselt kohale jõudma selle kultuuri tegelik suurus!

17.07
Täna peaksime Tahhitilt lahkuma aga see ei ole nii lihtne, kuna saime eile rootslastelt teada, et täna on üsna meie ankruala lähedal pargis Prantsuse Polüneesia rahvusspordi võistlused. Need on ilmselgelt välja kujunenud polüneeslaste igapäevatoimetustest, milles püüti siis teineteisest parem olla.


Spordialade hulka kuuluvad:- võistujooks puuviljad õlal (mehed 30-50kg, naised 15kg),
- täpsusvisked odaga kookospähkli pihta (kookospähkel on 8m raudvaia otsas ja visata tuleb paarikümne meetri pealt ca 2m odaga),
- kopra tegemine aja peale ehk siis tuleb mingi aja jooksul purustada maksimaslselt suur hulk kookospähkleid ja sealt sisu välja kraapida,
- kivijuraka õlale tõstmine,
- maadlus.


Võistlesid erinevate saarte võistkonnad, kes eristavad end nii peaehete kui värvikirevate riiete abil. Rahvast oli pealtvaatamas ja kaasa elamas üksjagu ehkki tundus, et vähemalt pooled olid turistid. Võistlust alustati ühise palvetamisega.



Enne ärasõitu vahetas Veiko veel Valdiivia rauakaupade poest ostetud ankruketi uue vastu, mis õnnestus osta siit Taina sadama poest, sest Valdiivia oma tikkus vintsi peal hüppama - ei olnud vist ikkagi mereotstarbeline ehkki pealtnäha ei paistnud erinev.Enne pimenemist hiivasime ankru ja võtsime suuna Raiateale, mis asub Tahhitilt ca 150 miili kaugusel.