25-27.03

Ookeanil on tugevad tormituuled ja istume Tortelis ning ootame sobilikku ilma Golfo de Penase ületamiseks.

Caleta Tortel on Tšiili kõige lõunapoolsem asula, kuhu toob autotee. Seetõttu on see Tšiili siseturistide jaoks nn "End of the world" nagu Ushuaia Argentiinas.

Tortel on tegelikult vana indiaanlaste asula. Neid kutsuti kanuu-indiaanlasteks, sest nad liikusid siin kanalites kanuudega ja tegid isegi lõket kanuudes. Hoolimata jahedast kliimast kehavarjusid nad eriti ei kandnud. Naised olid head ujujad (vesi on suvel ca 10 kraadine). Praegugi kohtab siin palju indiaani näojoontega elanikke. Kokku on külas ca 700 elanikku.

See on üks omamoodi põnev koht - siin pole tänavaid ega teid, mäeküljel on ainult üks suur puidust treppide ja käiguteede labürint. Peamisi käiguteid kutsutakse Pasareladeks. Pasareladel on mitmeid väljakuid sh peaväljak, mis on samuti ehitatud puidust taladele.

Kohalik koolimaja:

Palju on suuri hulkuvaid koeri ja sekka ka hulkuvaid kitsi:)

Vett peaks teoorias carabinjerode kai pealt saama. Autotee lõpp ja ühtlasi ka kütuse tankla on kõrgel mäe otsas, mis tähendab, et paadile kütust siit ei saa. Samas on siin olemas isegi väike lennujaam, ehkki ühtegi lennukit me lendamas pole näinud. Autosid on igasugu põnevaid …:)

Loodus on väga lopsakas - kohalikud nimetavad oma metsi vihmametsadeks, ilmselt seetõttu, et siin sajab pidevalt.

Hästi palju on suuri lillakate õitega Magallaini fuksiad, mille ümber tiirutavad koolibrid ning meie rabarberile sarnanevaid hiigelsuuri nalkasid.

Vesi on Bakeri kanalis (mida toidab Bakeri jõgi) ja Tortelis piimjasroheline, läbipaistmatu, mage ning toitainete vaene. Veeloomi ega kalu siin seetõttu pole. Võtsime ette väikese ekskursiooni ja sõitsime oma jullaga Bakeri jõe deltat uurima. 

Ühel suuremal delta poolt moodustatud saarel peab keegi lehmi ja hobuseid. Muidu on saared kaetud tiheda vihmametsaga ja ainus elukas, keda seal näha võis oli metssiga.

Elamiseks on see siiski suurepärane koht - iga päev ümbritsemas värske õhk, puhas loodus ja miljonivaated.

Lugematud trepid aitavad taas toonust tõsta/hoida.

Internetiga on siin segased lood: Puerto Williamsist ostetud kohalikule data kaardile õnnestus meil admiralide abiga pisut kigabaite peale laadida aga kasutada neid ikka ei saanud, sest Entel, kes teenust pakub, saatis kurja sõnumi, et kui me telefoni mingil veebilehel ära ei registreeri, siis nad blokeerivad telefoni. Registreerida saab ainult tööajal, mis tähendab, et keegi vaatab kusagil jätte neid taotlusi läbi!! Registreerimisel hakati nõudma passipilti ja passis oleva templi pilti ja telefoni IMEI koodi ja ostudokumentide koopiat ... STOPP! Selle koha peal katkes meie kannatus. See on ju "Mevacuno 2 " või hullem veel, seda me jäämegi taotlema. Otsustasime osta järgmise SIM kaardi.

Tasuta internet pidi olema ka Torteli raamatukogus. Naine läks asja uurima. Mingi tädike tuli uksele ja teatas, et raamatukogu on remondis ja internetist ei tea tema midagi. Telefon siiski näitas WIFI võrku biblioteca. Selle kasutamiseks tuli ennast aga taas registreerida ja registreerimisel nõuti loomulikult kohalikku isikukoodi... Raske ohkega naases naine paati. Armiralidel hakkas meist vist lõpuks kahju ja nad tulid järgmisel päeval ja registreerisid meile biblioteca ligipääsu oma isikukoodidega. Aeglane oli see WIFI ja viskas iga natukese aja tagant välja aga hädapärase saime siiski tehtud.

Samuti ei õnnestunud meil saada jutule kohalike öömajade pakkujatega, et ennast pesta - väidetavalt on öömajad kliente täis! ... Tõenäolisem, et tundusime neile lihtsalt kahtlased.

Vähemalt saime täiendada oma toiduvarusid - siin on kümnete kaupa selliseid max paarikümne ruutmeetriseid “Super- või Minimerkadosid", millest igaüks pakub pisut erinevat kaubavalikut - ühest saab mune, teisest sinki, kolmandast puuvilju jne. Korralik jalutuskäik on igatahes garanteeritud:)

 Ja kaks head söögikohta on siin ka - üks annab isegi restorani mõõdud välja!

28.03

Peale pikka ja põhjalikku tuule- ja laineprognooside analüüsi, konsultatsioone Helduriga ja arutelu admiralidega alustasime täna lõunapaiku sõitu Golfo de Penase ehk Piinade lahe poole. See on veesõidukitele looduslikult sama keerukas koht, kui Biscaia laht, sest 3000 meetrit sügav ookean põrkab enne lahte jõudmist veealusele 300 meetrisele madalikule, mis läheb kiirelt üle veel madalamaks 150 meetri sügavuseks platooks, mis katab ühtlaselt kogu lahte.

Lisaks suurtele lainetele, mida järsk sügavuste muutus tekitab, püüab ümara koti kujuline laht laine kinni ja nö peegeldab tagasi, millega kaasnevad vastassuunalised lained ja see kõik kokku peaks tekitama lahes paraja supi heitlikest ja kõrgetest lainetest, mille eest hoiatab nii meie "piibel", Heldur, kui ka admiralid. Lahest ohutuks läbisõiduks tuleb seetõttu lisaks tuuleinfole hoolikalt jälgida ka laineinfot ning ei tohi asuda lahte ületama nn kriitilise lainega. Meie prognooside kohaselt ei tohiks laine olla lahes kõrgem kui 4 meetrit sel ajal, kui meie seal oleme.  Admiralid on igal juhul ka juba 4 meetri peale väga närvis. Meile tundub see olevat tavaline ookeani laine. No eks näis.

Täna õhtuks on plaan jõuda poolel teel asuvasse Caleta Felizesse. Seal ööbida ja homme varahommikul siis startida nii, et saaksime laheületust alustada keskpäeval. Siis puhuvad meile soodsad SW tuuled... aga see on kõigest prognoos. Eks elu näitab, kuidas tegelikult läheb. Tagasi kanalites peaksime olema hiljemalt 31. märtsi varahommikul.

Suurema osa tänasest sõiduajast sadas. Toetava hoovuse mõjul oli meil ulmeline keskmine kiirus - 6,5kn.

Caleta Feliz ehk eesti keelde tõlgituna Rõõmu lahesopp on kõige kaunim ja maalilisem kõigist, mida me siiani näinud oleme. Kahju ainult, et vihma endiselt sadas.

Enne magamaminekut arutasime veel admiralidega kõige värskemat tuuleprognoosi ja soovisime teineteisele head ööd üksmeelse otsusega alustada homme sõitu kell 8.

29.03

Golfo de Penasesse sisenesime kella 13 paiku päeval. Seljataha jäi Patagoonia karmim osa oma imeliste lumiste mäetippude ja keerukate ilmaoludega. Ühelt poolt tundsime kergendust aga teisalt ka kummalist nukrust, et see kõik nüüd läbi on.

Tundub, et naine on noorelt saanud liiga vähe Ameerika mägedel sõita:) Igatahes ristiks ta hirmutava nimega Piinade lahe hoopis lõbustuspargiks ägedate Ameerika mägedega - nii see lahe ületamine suures osas välja nägi - viuh 4-6 meetrise laine külge mööda alla, siuh mööda järgmist samasugust üles, hetk uhket vaadet võimastele lainetele ja kõik kordus taas:) Päike siras kogu päeva ja naist naljalt kokpitist paadi sisemusse ei saanud. Peale pikki nädalaid kanalites, oli ülilahe suurtes lainetes lustida!

Mees vaatas mõnda aega pealt seda möllu ja teatas siis, et "siin pole midagi sellist, mida ta juba näinud poleks" ning kobis magama.

Nüüd numbritest: prognoosid pidasid suht hästi paika - tuul puhus SW suunast 8-10 m/s. See võimaldas kenu ja mootori kombinatsiooniga hoida kiirust pidevalt 6,5-7,5 kn vahel. Suured ookeani lained (enamasti 4m aga vahel tuli sekka ka suuremaid) tulid lääne poolt. Lainete sagedus oli madal ca 10 sek. Lained ei murdunud.

Mingit erilist strateegiat me ei kasutanud, sõitsime lahest otse üle ja möödusime Montese poolsaarest ca 7 miili kauguselt. Esimesel neljandikul lahest mingeid väiksemaid lisalaineid polnud, siis hakkas ka neid sisse viskama aga enamik laineid olid siiski ühesuunalised ja väga mugavad - sõidu suuna suhtes 55-60 kraadi all, mis ei pane paati lainetel hüplema, vaid lubavad sujuvalt piki laineid üles-alla liuelda. Just seda efekti naine nautiski:)

Päikeseloojangul lained raugesid mõnevõrra. Kui olime aga ületanud kriitilise 300->3000 piiri, kadusid senised suured so (4m ja suuremad) lained sootuks. Laht sai ületatud õhtul kella 10ks. Öö ookeanil oli juba rahulik.

30.03

Admiralid ei kasutanud ookeanil purje ja jäid meist lahe ületamisel mõnevõrra maha. Öösel, kui tuul oli raugenud, olid nad meile taas järele jõudnud ja möödagi läinud. Kuna sõiduolud olid head, otsustasime kanalitesse jõudes veel kuni õhtuni edasi sõita. Päike paistis ja vesi oli peegelsile. Aegajalt oli näha vees ulpivaid kormorane ja pingviine aga delfiinid ja merilõvid olid kadunud.

Nende asemel on vees palju pikkade soolikate laadset mereheina, millest mööda manööverdamisega on kohati tublisti tegu.

Kogu ümbrus on kõvasti muutunud. Lumised mäetipud on kadunud, mäed on madalamad ja meenutavad Rootsi saarestikku.

Mischief teatas, et nad olid leidnud meie ankrupaiga lähedalt ühe suure poi ja istuvad nüüd selle küljes ning ootavad meid.

Naine tundis juba mõnda aega, et paadis on tugev kütuse lõhn. Vöörikajuti ukse avamine paljastas ka põhjuse - üks kanister oli ümber läinud ja jekkis korgi vahelt. Põrandal oli juba suur loik. Uhh!!! Hea, et naine söögitegemise edasi oli lükanud - sellises gaasikambris lahtise tule kasutamine oleks võinud halvasti lõppeda.... Likvideerisime ohu ja olimegi juba jõudnud poi juurde. Nagu tavapäraselt, jäime ööseks oma sõprade paadi pardasse.