3. veebruar

Terve öö oli hoovus vastu 2,5-2,7 kn (SW)ja tuul vastu 10 m/s (N). Liikusime ööga so pimeda ajaga edasi ca 20 miili ja sedagi otse ookeanile. Kasutasime mootorit ja väikest groodinurka sinna juurde. Teha pole midagi.

Tuuleprognoosid lubasid tuule pöördumist ja sõidutuult alates kl 5 hommikul. Kui kl 7 paiku oli "ikka sama vana jama", hakkas naine muretsema - kütame otse ookeanile ja edasi? Mis liiki hoovus see on, kus me oleme, kas see üldse pöörab? Kaasasolevad raamatud ei räägi selle piirkonna hoovuste kohta midagi. Kui hoovus ei pööra ja tuul jätkab samast suunast puhumist, oleme varsti keset ookeani. Sealt edasi on Falkland või halvemal juhul Aafrika. Naine palus mehel võtta ühendust Helduriga. Tema oskab kindlasti nõu anda, kas oleks mõistlik edasi ookeanile purjetada lootuses, et hoovus peatselt muudab suunda või hoida hoopis kalda lähedale (mida soovitab Patagoonia raamat).

Mees saatis Heldurile meie koordinaadid ja helistas. Heldur ei vedanud alt - kiire abi õigel ajal: selles piirkonnas ongi väga tugevad looded, maast kaugemale jõudes hoovused nõrgenevad. Otse üle sõitmine on õige mõte. Kalda all on hoovus tugevam ja tuuled segasemad. Just seda kindlustunnet praegu vaja oligi! Aitähh Sulle, Heldur!

Umbes tund peale telefonikõnet hakkaski hoovus pöörama. Naine kobis kergendustundega magama. Ruts lustis purjetada - paat oli korralikult kreenis ja purjed kui pillikeeled 10 m/s tihttuules.

Kl 13 paiku pööras hoovus taas vastu aga siis juba vaid 1,5 knotsiga. Sellest käime üle nii purjede kui mootoriga.

Püsivate lõunatuultega on väljas ka külmaks läinud 13-15 kraadi vaatab termomeetrilt vastu. Päikest pole täna näinud. Õhtuks vaibub tuul ära ja motoriseerime kogu öö.

4. veebruar

Tuuleolud olid terve päeva suhteliselt head - puhus küll tihttuul aga see oli piisavalt tugev (8-10 m/s), et meile tarvilik 5 knotsine kiirus anda. Hoovus enam suurt ei sega. Päev oli päikseline aga sooja oli vaid 15 kraadi.

Naine tegeles Zarpede kokku panekuga. Zarpe on eesti keeles nö sõiduplaan. Sõiduplaani olemasolu nõuab Tšiili Armaada ehk merevägi nii Cape Horni soiduks kui ka kanalites sõiduks loa andmisel. Kooskõlastame oma sõiduplaani igaks juhuks ka Helduriga. Kindlasti on tal väärt soovitusi, kuis seda paremaks muuta.

Tšiili on meie teadmise kohaselt praegu purjejahtidele kinni aga loodame Helduri abiga siiski Puerto Williamsi sadamakapteniga (kellel on Zarpede kinnitamise õigus) jutule saada.

Öösel on väljas vaid 10 kraadi sooja. Sama “soe” on ka meid ümbritsev vesi.

5.veebruar

Täna on meil lõpuks suurepärane purjetamise ilm - 8-10 m/s tuult pakstaagist (NE), toetav hoovus ja päikesepaiste ... ainult temperatuur väljas on kukkunud 10-le kraadile ja seal keegi enam hea meelega pikalt ei istu. Ruts on oma merehaiguse läbi põdenud ja saab koos meiega sees istuda. Otsustame korraldada kinopäeva:) Naine lõikab meloni lahti ja mehed ühendavad arvuti teleka taha. Lõpuks on kõik valmis ja vaatame ühtejutti ära kolm filmi, millest viimane on kohustuslik nn "Robinson Crusoe" lugu Tom Hanksiga peaosas. On ju meil kodustelt kingiks kaasas nii pall (me oma Wilson) kui ka uisk hammaste raviks:)

Pärastlõunal möödume Magallashi väinast, ca 100 NM kauguselt.

Päikeseloojanguga vajub ära ka tuul ja oleme sunnitud mootori sisse lülitama.

6. veebruar

Tänase päeva eesmärk on jõuda õigeks ajaks La Maire väina suudmesse. Sellest ohutut läbisõitu saab alustada, kui tuul ja hoovus on samasuunalised.

Meil on soodne põhjatuul, hoovus pöörab samasse suunda kell 11 õhtul. Selleks ajaks peame valmis olema. Sama kinnitas ka Heldur.

Päeva esimesel poolel oli tuult vähe ja kasutasime lisaks purjedele mootori abi, et rutem edasi jõuda. Päeva teisel poolel tuul tõusis ja lükkas meid edasi oodatust kiiremini nii, et jõudsime kohale paar tundi varem. Tavapäraselt ootavad jahid La Maire väinast läbisõiduks soodsaid tuuleolusid lahesopis Bahia Thetis. Meil pole ju aga ankrut ming seetõttu ei saanud me sellele võimalusele loota. Pidime ootama sobilikku aega ookeanil ja see oli omamoodi põnev kogemus, sest vastuhoovus väinast oli nii tugev, et jahi maa suhtes paigal hoidmiseks purjetasime 8m/s taganttuules kasutades kogu kenu purjepinda. Lõpptulemusena triivisime siiski hoopis pisut tagasi.

Kui väina keskkohas asuvas Buen Suceso lahesopis oli tõusu maksimumist möödunud ca tund (plotter näitab meil kohalike lahesoppide tõusu-mõõna infot), alustasime sissesõitu väina. Kell oli 11 õhtul. Hoovus oli veel vastu aga mitte üle 1,5 kn ja mootorit lisaks appi võttes liikusime edasi üsna ladusalt. Ca tunni pärast pöördus ka hoovus toetavaks.

Väinast tuleb läbi minna võimalikult keskelt, sest seal on hoovuse mõju kõige väiksem ja ummiklainete tekke tõenäosus kõige madalam. Kalda lähedal võib kohata kuni 10 meetriseid ummiklaineid, mis on väikestele jahtidele väga ohtlikud.

Veel enne, kui jõudsime väiinast läbi, pöördus hoovus vastu ja hakkas tasapisi tugevnema. Õnneks jõudsime siiski Beagli kanalisse ära pöörata enne, kui vastuhoovus liialt tugevaks jõudis minna. Ja kanalis tervitas meid juba uue päeva hommik kauni päikesetõusuga.

7. veebruar

Tuul vaibus ja päike hakkas soojendama. Vaated muutusid üha maalilisemaks.

 Mida lähemale jõudsime Beagli kanali suudmele, seda vilkamaks läks mereelu. Meie ümber oli palju delfiine, vaalasid ja merilõvisid.

Delfiinid olid eriti lustlikud - viskasid kõrgele õhku hüpates saltosid.

Kanalisse jõudes hakkasid taamal paistma lumised mäetipud. 

Esimesed kaldajaamad hakkasid meie vastu huvi tundma. Nemad pusisid püüdlikult inglise keelt ja Naine hispaania keelt. Kuidagi tegime ennast teineteisele nõndaviisi arusaadavaks:) Laevaliiklus oli kanalis üpris tihe.

Hämardus juba aga keegi ei raatsinud magama minna - nii ilus oli lihtsalt!

8. veebruar

Kella 3 paiku öösel ärkas naine sest oleks äärepealt sohvalt kreeni tõttu maha pudenenud. Mis nüüd? Oleme ju kanalil ... Naine toppis kiiresti riided selga ja läks tekile. Tuult oli üle 20 m/s (max isegi 26) ja otse vastu, hoovus samuti paar knotsi vastu, vihma piitsutas sadada. Mees võimles roolis ent paat triivis hoolimata täiskäigul mootorist kas ühe või teise kalda suunas ehk siis suures plaanis seisis paigal.

Ja mees seisis paigal, seisis kaks tundi sajus paigal ühel kohal, sest oli tekile tulnud sokkides ja kui äkki rajuks läks, ei jõudnud enam jalanõusid tooma minna ... tallaalused olid seega ainsad kuivad kohad tekil ja seda väärtust tuli hoida:)

Naine ei jõudnud ära naerda, kui mees lõpuks alla andis ja kuivi sokke ning kummikuid nõudma tuli ... Suurem purgaa oli selleks ajaks läbi. Kokkuvõttes olime selle paari tunniga triivinud miili tagasi ja sõitnud kaks edasi... rööprähklemine. Naine tegi meestele kuuma supi ja sõit läks rõõmsamates toonides edasi.

5.30 hakkas taas valgeks minema. Hoovus pööras ka toetavaks. Tuul kukkus paari m/s peale. Oli naise kord vaht üle võtta, et mehed saaks pisut puhata.

Keskmine sõidukiirus vastu hoovust oli 3kn tunnis. Ushuaiasse kohalejõudmise ajaks planeerisime pärastlõuna kl 3-4 paiku aga hoovus pööras soodsamaks ja jõudsime pärale juba kl 14. Ushiaia prefektura, kelle kutsing on LimaTresPapa, soovis, et teavitaksime neid oma kohalejõudmisest, kui oleme sadamasse jõudnud.

Võtsime suuna AFASyN jahtklubi kaile, mis paistis jahte täis olevat. Üritasime poile minna aga tumedapäine naisterahvas kutsus meid teise jahi pardasse. Kinnitasime otsad ja saime kohe ka tuttavaks Roxannaga, kes on jahtklubi AFASyN kommodoor.

Ta korraldas meile COVID kiirtestimise ning juba tunni pärast jõudsid tulemused, mis näitasid, et oleme kõik negatiivsed.

Avasime kohalejõudmise puhul shampuse ja lõime ka Roxannaga kokku. Juba laekusid aga kutsed ümbruskonna jahtkaptenitelt neile külla minna ja nii saime kohe esimesel õhtul tuttavaks kahe Antarktika kruiise korraldava vene laeva kapteni- ja nende meeskonnaga.