47.etapp, Ameerika Samoa - 03.08-11.08

03-05.08

Kas mäletate veel nõuka-aegset Tallinna lõbustusparki? Seal oli üks selline pöörlev tuba. Käis ühele poole 30-40 kraadi ja siis teisele poole sama ja kuna ka seinad pöörlesid, tekkis tunne, et oled vahepeal praktiliselt pea alaspidi selles illusioonide toas. Kui seinte pöörlemine ära jätta, siis meil käib siin umbes samasugune šõu juba kolmandat päeva järjest. Ca 4 meetrised lühikese perioodiga lained tulevad tagant baakstagist ja lükkavad paadi kõigepealt ühele poole 30kraadi kreeni ja siis kohe teisele poole sama palju. Kuna laine tuleb diagonaalist, siis ei ole see isegi mitte lihtsalt edasi tagasi kõikumine, vaid paat joonistab kogu aeg midagi number 8 taolist. 

Õnneks ei põe me merehaigust aga elamine sellises pidevalt pöörlevas ja keerlevas toas on parajalt väsitav. 

Tuuled on head - 10-15m/s ja ehkki vaid kolmandik kenust on lahti, kihutame 5,5-6 knotsiga. Taglas ise (pimini top ja sprayhood) on korralikeks lisapurjedeks.

Esimese ööpäeva tulemus oli 140 meremiili, teisel ja kolmandal päeval kummalgi 135 miili. Hakkasime muretsema liiga kiire kohalejõudmise pärast. Nimelt suhtleb naine usinasti Ameerika Samoa ametnikega. Neile on miskipärast väga oluline, et esitaksime kõik oma dokumendid ja registreeriksime sinna sisenemise läbi veebikeskkonna nimega Talofapass. Õnnetuseks on nad unustanud seda keskkonda luues lisada sobilikud väljad purjejahtidele. Ilmselt on neil kuskil regulatsioonides kirjas, et ilma Talofapassita maale ei saa ja nüüd nad üritavad siis nö "sitast saia teha". Kannatajaks oleme muidugi meie, sest eetris on vaikus ja me ei kujuta ette, mis võiks toimuda nende 50  emaili vahetuse CC-s oleva ametniku peakeses, kes meie küsimustele ja ettepanekutele mingit lahendust ei paku. Ilmselt vajavad nad rohkem aega.

Ega muidu ei muretsekski aga Noonsites on kirjas lugu, kus mõned kuud tagasi aeti üks prantslaste jaht (kes polnud sisenemiseks korrektselt luba taotlenud) Ameerika Samoa ainsast sadamast nimega Pago Pago õhtu eel sõjaväelaevaga välja ja kästi oodata. Prantslastel sai ookeanil oodates kütus otsa ja nad triivisid pimeduses karidele.  Prantslaste hädakisa ja abipalvete peale olid kohalikud ametnikud öelnud neile, et ujugu kaldale! Vaesed vennikesed olid nii ähmi täis, et ujusidki kaldale ja lõhkusid ennast pimedas korallide vastu ikka korralikult ära. Kaldal ootas neid meditsiinibrigaad - ei mitte plaastrite vaid COVID testidega. Testi tulemused olid muidugi negatiivsed. Grande finale'na nõuavad nüüd Ameerika Samoa ametnikud, et see jahi vrakk nende riifilt ära koristataks (see maksaks prantslastele ca 20 000 USDd). Vat nii võib minna, kui praegusel ajal ilma ametnike taktikepi järgi tantsimata sadamasse lihtsalt sisse sõita. 

6.08

On hiline  õhtutund, väljas on pime. Tukume aga siiski ei maga - kuulmismeel on "vahis". Väljast kohtub rahustavaid hääli. Tuul ulub - hääle järgi ca 12-14 m/s, mis on ok, sest kenu on ööseks 1/3 peale vähendatud. Vesi suliseb, kui pakstaagist tulevad lainemürakad paadi alt läbi libisevad. Aegajalt käib kõva põnts, millele järgneb veepahin ja pladin - see tähendab, et küljelt tuli üksik suur laine ja käis üle paadi. Nüüd läheb lõrv kikki, sest sellele järgneb üks kahest helide komplektist, kas a) roolilehe vaevaline kolks koos tuulerooli kriiksuga, mis annavad märku, et nad pingutavad koos, et paat õigele suunale tagasi saada (suur külglaine lööb tavaliselt jahi õigelt kursilt ära) või b) purje kõva laperdamine koos tuule vilina tugevnemisega ning külglaine laksude sagenemisega. See tähendab, et roolid ei tulnud oma tööga toime ja paat sõidab edasi valel külgtuule kursil. 

Nüüd tuleb ennast soojalt asemelt üles ajada ja roolidele appi minna. Tavaliselt on suur laine löönud lahti põhirooli kinnikeeratud laba ja rool on viltu. Selle probleemiga võitlemiseks sidus mees mõlemad roolid otstega paadi külge kinni. Teine võimalik probleem on, et tuulerool ei tulnud tugevas taganttuules roolimisega toime. See on tülikam, sest nüüd tuleks tuulerooli põhirooliga aidata ... aga põhirool on ju kinni seotud. 

Muidugi on veel erinevaid teisigi halvaendelisi hääli ... kuulmismeelel on kogu öö toimetamist. Hommikul ärgates on tavaliselt uimane olek aga kuum kohv aitab hädast välja. Õnneks pole Ameerika Samoa enam kaugel. Loodetavasti. on seal normaalne rahulik ankruala.

7.08

No see on ikka koomiline lugu küll:

Täna on pühapäev. Kuna Ameerika Samoa uimaselt ametnikeperelt reede õhtuks midagi meie meilboxi potsatanud polnud aga juba esmaspäeva hommikul jõuame nende saare juurde, muutusime murelikuks. Vaja oli plaan B-d. Umbes 100 miili kaugusel Ameerika Samoa saarest on Samoa saar, ehk õnnestub sinna peale saada. Hädasti oleks väikestki puhkust vaja. 

Heldur aitas Noonsite'st uurida, et Samoa saar peaks vast 1.augustist avatud olema. Nõutav on eelteate vormi saatmine 48h ette aga mingit vormi Helduril internetist leida ei õnnestunud. Panime siis tarviliku info Uus-Meremaa vastavale vormile ja saatsime selle emaili aadressile, mille Heldur meile hankinud oli. 

Kuna on nädalavahetus, siis eriti muud peale ootamise või õigemini purjede all Samoa saarte poole kihutamise teha pole. 

Laupäeva õhtul kell 10 leidsime ootamatult oma meilboksist Ameerika Samoa ametniku küsimuse selle kohta, kuna me täpsemalt kohale jõuame. Vastasime et, kui lubatakse sadamasse siseneda, jõuame kohale esmaspäeva hommikul kl 10 paiku. Sellele järgnes vastus, et kui kohale jõuame, tuleb VHF 16 sadamaga ühendust võtta ja antakse instruktsioonid sisenemise kohta.

Nüüd ärkasid ka järgmised ametnikud. Meile saadeti palve proovida ikka Talofapass ära täita st seal meie külastus registreerida. Naine vastas, et ikka saab, kui keegi konsulteerib, kuidas seda teha. Edasi kirjutas tubli ametnik detailse instruktsiooni, mida kirjutada väljale, kus küstakse, mis laevaga me tuleme (sealt sai valida ainult kohaliku laeva), kas meil on piletid ja milline kuupäev valida rippmenüüst saabumise/lahkumise kuupäevaks (meie tegelikud saabumise/ lahkumise kuupäevad sealt puudusid) ja lisas lõppu, et sellesse kohta, kus palutakse laeva pileti koopia üles laadida, laeksime üles suvalise dokumendi. Selle kõige tulemusel saame oma tripi submittida ehk registreerida.

No onju tore potjomkin! Ja huvitav, mida nad selle jamaga peale hakkavad ... Aga on vist ikka elu ja surma küsimus, et registreeriksime oma tripi Talofapassis. Miks muidu need ametnikud laupäeva hilisõhtul  meiega nii agaralt suhtlema kukkusid. See on siis Ameerika asjaajamine. 

8.08

Kell 4 hommikul olime Ameerika Samoast 20 miili kaugusel. Taganttuul oli nii tugev, et ainult taglasega (st ilma purjedeta) sõitsime 6 kn tunnis st jõuame kohale liiga vara. Valgeks läheb 7.30. Pago Pago harbormaster tuleb tööle alles kl 9 paiku. 

Peame jääma "heave to"-sse. Tõmbasime groodi otsa välja ja pöörasime rooli tuule suunas välja ning kobisime magama. 

Kahe tunni pärast jätkasime sõitu. Jõudsme saare juurde parajasti 9.30-ks ning asusime grooti sisse tõmbama. See sunnik oli ennast poomi sisse kinni kiilunud. Sikutasime igat pidi aga lõpuks andsime alla ja sidusime ta lihtsalt otsaga poomi külge kinni. 

Veiko pani mootori käima, et lahte sisse sõita. Mootor küll käivitus ja käikki läks sisse aga paat edasi ei liikunud. Proovisime korduvalt, ei midagi. Paat oli jõudnud juba karidele üsna lähedale triivida. Meenus prantslaste saatus. Südame alt tõmbus külmaks. Ruttu kenu üles ja krüssasime ookeanile tagasi. 

Pidasime nõu, kuidas edasi. Sadamasse peame kuidagi saama, sest sellise paadiga edasi sõita oleks enesetapp. Veiko arvas, ei peame üritama kedagi sadamast appi kutsuda, sest ainult kenu abil ei pruugi me ise manööverdamisega toime tulla. Laht, kus sadam asub on pikk, kitsas ja ümbritsetud kõrgete mägedega, mis tähendab, et williwavide tõttu on sealsed tuuleolud ennustamatud. 

AIS-ilt paistis kaks ankrualas seisvat jahti. Proovime neilt abi paluda. Naine võttis ühendust harbormasteriga ja selgitas talle olukorda. Saime loa siseneda. 

Edasi kutsus naine välja AISilt nähtavaid jahte. Üks neist, Jasemine, vastaski. Naine selgitas olukorda ja palus abi. Meesterahvas vastas, et ta on "single handed" ja ei saa ise aidata aga läheb uurib naaberjahtidelt abisaamise võimalusi. 

Mõne aja pärast saime info, et keegi tuleb meile oma jullaga appi. Tänasime ja alustasime sissesõitu. 

Pidime kuidagi sisse saama siit:

ja jõudma sinna:

Umbes poolel teel kohtusimegi meile appi tulnud kummipaadiga, kus oli Uus Meremaalt pärit Mark oma kaaslannaga. 

Olime Margi julla jõudnud just oma paadi külge kinnitada, kui saabus ka merepolitsei Margi jullast ca 3xpikema kummipaadiga. Jõudsime juba rõõmustada abijõudude üle, kui selgus, et ainus põhjus, miks politsei kohale oli kiirustanud, oli see, et Mark oli meile appi sõites ületanud lahes lubatud piirkiirust!!! Sick! Kuuldes kiiruse ületamise pöhjust pööras politsei otsa ümber ja kadus ... mitte ei tulnud meile appi! Vahtisime Margiga teineteisele hetkeks sõnatult hämmeldunult otsa ja siis võttis Mark professionaalselt päästeoperatsiooni juhtimise enda peale. 

Ta oli meile sobiliku ankrukoha valmis vaadanud. Sinna jõudmiseks tuli teha aga U kujuline manööver vastu tuult ja tugevat lainet. Mark tegi ettepaneku lahe laiemas ja sügavamas osas tarvilikku manöövrit katsetada, et olla kindel, et tema julla mootor suudab meie jahti vastu tuult liigutada. Suutis küll!

Sõitsime ankrupaiga poole kui nägime kaldal kai peal kedagi kätega vehkimas - see oli sadamakapten, kes kutsus meid kai äärde. Vaatasme küsivalt Margile otsa. Mark arvas, et saame sellega hakkama. Naine hakkas ruttu vendreid ja otsi valmis panema. Mark keerutas meie jahti nii kaua ühe koha peal ringi. Ja siis tuli sissesõit. Kõik teadsid, et nüüd vigu teha ei tohi, sest teist võimalust pole. Närvid olid pingul nagu pillikeeled. 

"Well done!", kõlas lõpuks sadamakapteni hääl. Olime õnnelikult kai küljes kinni. Milline kergendus!

Kohe ründas meid kaldale kogunenud ametnike armee. Kõik olid saabunud Jeepidega, üks uhkem kui teine. Kõigepealt muidugi COVID test, siis korjas immigratsiooniametnik meie passid ära, ja edasi hakkasime Veikoga "käsitsi trükkima" tervet virna dokumente. Paistis, et kõige tähtsam paber sellel saarel on Crew List - seda nõudis iga ametnik. Digitaalsest versioonist emailile kõik keeldusid. Mis parata, võtsime aga järgmise valge A4 ja muudkui vihtusime Crew Liste. 

Kui see tehtud, tuli pardale kaks tolliametnikku. Üks oli nii jäme, et ei suutnid kokpitti ronida, teine kõhnem ronis siis paati sisse ja hakkas kõiki kappe ja sahtleid avama. Lõpuks jõudis meie alkoholi laoni. Naine hakkas seda juba avama, kui tolliametnik ühtäkki teatas, et pole vaja. Kõik on korras ja ronis välja... Naine jäi segaduses järele vahtima aga kohe selgus ka põhjus. Nimelt oli priskem poiss oma iphone 12 vette pillanud. Veiko lohutas teda, et ärgu muretsegu, naine läheb kohe sukelduma, kui tolliprotseduurid läbi ... ja nii saidki tolliprotseduurid kohe läbi:) 

Naine toppis sukeldumisvarustuse selga ja tõi tolliametniku telefoni põhjast üles. Ametnik pühkis selle kuivaks ja lülitas sisse. Töötas, nagu poleks midagi juhtunud:)

Järgmine sukeldumine oli paadi alla. Nukker pilt vaatas sealt vastu. Meie kokkulapitav  sõukruvi oli täies koosseisus oma kohalt jalga lasknud. Mnjah, aga õnneks on meil olemas kogemustega 'paadimehhaanik-sukelduja' ning tagavara sõukruvi. 

Poole tunni pärast oli sõukruvi taas paadi all ja kaldale kogunenud šõud jälgivate ümberkaudsete jahtide kaptenid olid oodatud Picasso pardale tervitusklaase kokku lööma. Muuhulgas saime tuttavaks ka Leedust pärit soolopurjetaja Audriusega, kes seilab merd juba üle 10 aasta ja kellega Heldur Suun oli omal ajal kohtunud Ushuaias. 

Saime siin juba pikemalt viibinud jahtkaptenite abiga kiire ülevaate kohalikest oludest ja kui klaasid tühjad, läksime kaldale, et teha esimene tutvus saarega. 

Pimedas paadi juurde tagasi jõudes meenus, et groot on ju ka vaja korda teha. Kuna parasjagu oli tuulevaikus ning kai ääres oli korralik valgustus, tõmmati naine masti. Pool tundi kõva rabelemist nii masti otsas kui ka masti all ja puri oli taas kenasti lahti. Naine kobis mastist alla ümisedes omaette fraasi tuntud Tuukri laulukesest: 

"Sa rahulikult oma päevatööd saad teha, 

see pole Sina, kes peab masti ronima.

Ehk vee alt välja tulla üldse Sa ei taha,

sest pinnapealsed asjad sind ei huvita.

Vaga vesi, sügav põhi,

mull, mull, mull, mull, mull, ..."

Uni oli magus sellel ööl oli mul.

9-10.08

Ameerika Samoa saarel elab ca 70 000 inimest ja see on Samoa saarestiku idapoolsem osa. Läänepoolsed Samoa saared olid varem Suurbritannia koloonia aga nüüd on nad iseseisvatena seotud pigem Uus Meremaaga. Läänepoolsed Samoa saared on rohkem turistidele suunatud, seal on ka sadam paremini kaitstud. Meie peatusime siis aga mitmeski mõttes metsikumas paigas Ameerika Samoal. Saarel on üks hotell aga seegi on pooltühi. 

Wikipeedia andmetel elas just sellel saarel omal ajal kogu piirkonna saarestiku (sh Fiji ja Tonga) kuningas. Saarel on kauni arhidektuuriga vanalinn. Kohe selle kõrval suur kaubasadam ja teiselpool lahte kohalikele korralikult tööd andev suur kalatööstus, kust jõuavad tuunikalakonservid Eestissegi:) 

Üle lahe kulges eelmise sajandi teisel poolel funikulöör, mis teenindas teisel pool lahte kõrges mäetipus asuvat telejaama ja vedas vabal ajal ka turiste. 1980. aasta aprillis tähistati aga suurejooneliselt saare lipupäeva ja selleks otstarbeks olid Havailt kutsutud langevarjurid šõud tegema. Langevarjureid kandnud lennuk lendas muidugi funikulööri trossi sisse ja kukkus alla saare ainsasse hotelli ning lahvatas põlema. Nüüd saab näha veel ainult funikulööri rususid. 

Maailmasõdade ajal rajasid ameeriklased siia omale korraliku sõjaväebaasi. Sellega kaasnevalt hariti ka kohalikke ja võeti neist suur osa (juba alates 14.eluaastast) sõjaväe teenistusse. Linna kohal kõrguv mäehari oli toona tihedalt kahureid täis tipitud. Nüüd saab sellega, mis alles on jäänud, tutvust teha matkarajal. 

Muuseas üks Jaapani allveelaev ründaski ilmasõja ajal saart. Ainus ehitis, mis hävis, oli ühe kohaliku jaapanlase kauplus:) See õnnetu jaapanlane ise saadeti ka peale seda saarelt välja. Rohkem jaapanlased seda saart ei puutunud:)

Saarel on erinevaid rahvusparke, mis pakuvad avastamisrõõmu aga ligipääs neile ei ole kuigi hästi organiseeritud ja, kui satud kogemata kohalike külla, siis ähvardab sind koerte poolt ärasöömine ning kohalikud on ka varmad küsima tasu oma valduste läbimise eest. 

Hulkuvate koertega on sellel saarel üldse suur probleem, sest neil pidi olema mingi haigus nii et, kui nad sind hammustavad ja sa ruttu abi ei saa, siis lõppeb asi gangreeni ja jala amputeerimisega. Koerte pärast ei sõideta siin ka jalgrataste ega rolleritega. Meile õpetati, et kui kaigast just käe pärast pole, siis tuleb kurja häälega öelda HALU ja teha liigutus nagu kahmaksid maast kivi järele. Teistel Samoa saartel sellist probleemi ei pidanud olema. 

Kohalikust loomariigist tasub aga ära märkida hoopis Samoa lendrebased, keda naine esialgu nahkhiirteks pidas. Neid on siin palju ja õhtuti tiirutavad nad lahe ja linna kohal nagu suured mustad kajakad.

Ja lisaks selgus, et saare ümbruses on palju tiigerhaisid. Kohalikud rääkisid, et selle aasta algul oli üks külamees pintslisse pistetud, kui ta kala läks püüdma. Aga kohalike arvates oli see õiglane jumala karistus, sest kogu ülejäänud kürarahvas oli sel päeval kahe külanoore pulmi pidanud. Oli keelitatud ka seda meest peole tulema aga tema näed läks hoopis kalale ja jumal karistas ära. "Tee tööd töö ajal, pea pidu peo ajal" on loo moraal. 

Perekond on siin saarel üldse aukohal. Esimesel õhtul läksime kella 16.30 paiku linna ja linn oli paksult rahvast täis. Käisime hotelli restoranis söömas ja kui kl 18.00 paiku tagasi tulime, ei uskunud oma silmi. Linn oli täiesti tühi! Kohe mitte ühtegi inimest polnud kusagil peale meie. Ainult haiglased hulkuvad koerad...  Meenutas õudusfilmi süzeed. 

Järgmine päev kohalikud selgitasid, et kl 17-18.30 on kogu saarel kodus pere keskel olemise aeg! Kas süüakse ühiselt õhtust või palvetatakse koos vms aga see on juba vana traditsioon, et sel ajal väljas ei käida. Sellist nö kirjutamata reeglit, võtta iga päev poolteist tundi perele ja kodule, oleks meilegi Eestisse vaja. Kui kadestamisväärselt eluterve ühiskond siin tegelikult on!

Ja ühte selle saare elukorralduse nüanssi tahaks veel kommenteerida, nimelt transporti. 9 sõidukit 10-st on siin Jeep marki ja mitte niisama, vaid korralikud uued suured kastiga Jeep'id. Kastis veetakse loomulikult lapsi ja muid tuttavaid, ikka 4-6 kaupa! 

Kui vana auto enam esinduslik välja ei näe, siis osavamad mehed lõikavad masina pooleks ja ehitavad ümber puidust karkassiga bussiks. Sellist bussiteenust pakub siin oma sõidukiga terve hulk kohalikke ja bussid on ilusti üles vuntsitud, üks ägedam, kui teine:) Kõva konkurents ei luba rohkem raha küsida, kui üks dollar ühe sõidu kohta. 

Sõitsime Veikoga pool saart niimoodi läbi. Väga maaliline.

Eraldi vaatamisväärsused on siin ka kiirabi ja tuletõrje auto.

Kõikjal on palju kauneid pühakodasid. 

Surnud maetakse oma koduaeda ning kõikjal ripuvad tühjadest gaasiballoonidest tehtud tsunamikellad.

Mingit eelmistele saartele sarnanevat tantsimise kultuuri siin kahjuks pole aga võrkpalli meeldib saare noortele mängida ja hoolimata haidest solberdavad nad ka madalas rannaäärses vees T-särgid seljas.

Päris sürr koht on see saar eurooplase jaoks igatahes!

11.08

Käes on lahkumise päev. Keegi ei suuda taas aru saada, kuhu meil kiiret. Kõik ülejäänud purjetajad veedavad sellel saarel ikka vähemalt paar nädalat. Ei viitstigi enam selgitada suurt plaani, vastame lihtsalt, et meie uus crew ootab meid Vanuatul, mis on ju ka õige.

Eelmisel päeval said sadamakapten Imoa abiga aetud tarvilikud väljaklaarimise protseduurid. Tuleb välja, et lühiajaliseks külastuseks on see saar väga kallis. Talofapass maksis 40USD, immigratsioon 50USD, tollile tuli maksta 100USD, sadamale 25USD ja lisaks altkäemaksu paatide sisseklaarimise kai pikema kasutamise eest 150USD. Seejuures jääb segaseks, miks toll nii kallis oli.

Sadamakapten on siinsetest asjapulkadest kõige ägedam - ta on seda ametit pidanud juba 31 aastat ja näitas meile ka oma viimaseid kvalifikatsiooni dokumente. Vinge!

Samas oli ta väga sõbralik, empaatiline ja hoolitsev, aitas meid igati. Tegime talle tänutäheks väikese kingituse ja palusime kirjutada tervituse oma jahtklubi lipule. Ta oli meie missioonist ja sõidust vaimustuses ning uuris isegi meile madruseks tulemise võimalusi! Pakkusime talle varianti ühineda Salomoni saartel ja sõita Singapurini. Ta lubas uurida, kas saab nii pikalt tööst eemal olla. 

Enne ärasõitu tõi ta ka meile omalt poolt kingitused - lavalava'd. Lavalava on kangatükk, mis keeratakse omale puusade ümber nagu seelik. Seda kannavad Samoal eeskätt meesterahvad aga nägime seda ka osade eakamate naiste puusadel. Veiko on igatahes säravalt rahul, et sai nüüd lõpuks omale pikalt unistatud seeliku:) 

Jätsime hüvasti oma uute sõpradega 

ja pimeduse saabudes hiivasime ankru.

Ees ootab ca 600 meremiili tuulist ookeani ja selle taga Fiji saarestik.