26.november, reede

Käes on ärasõidu päev. Enne väljasõitu on vaja veel paagid vett täis lasta ja vee kaart ära viia. Naine tegi hommikusöögi ja Vallo asus paake täitma. See protseduur oli väga ajakulukas (kestis kokku vähemalt 1,5h), sest vee surve oli madal.

Naine käis koos Tomiga samal ajal veel korra turul värske tomati, kurgi ja salati järel.

Turul kohtasime ka ühte toredat kohalikku vanahärrat, kes müüs erinevaid puidust voolitud kujukesi. Astusime ligi ja tegime juttu. Vanahärra nimi on Domingo ja ta on sündinud ning kogu elu elanud Roheneeme saartel - juba välimuse järgi puhastverd kohalik:) Ütlesime talle, et Eesti keeles on tema nimi Pühapäev. Vanahärrale tegi see kõvasti nalja. Võrreldes teiste (mitteametnikest) kohalikega rääkis vanahärra väga tublisti inglise keelt. Palusime tal kirjutada kohalikus keeles Cabo Verde tervituse oma jahtklubi lipule ja ostsime mälestuseks kaasa ühe Aafrika ema kuju.

Tagasi jõudes oli meil veel videosild Arminiga, kes oli Bellingshausenil Cabo Verdet külastanud. Ta soovitas külastada saare teises küljes asuvat väikest ajaloolist linnakest, mis pidi väga ilus olema ... kahju, et selle info nii hilja saime aga mis parata, eks jääb midagi ka järgmiseks korraks:)

Veepaak sai lõpuks täis ja peale viimaseid sadama dušši all mõnulemisi viis naine vee kaardi ära. Oli aeg teele asuda. Tuulekaart näitas soodsaid tuuleolusid ja meiega enam-vähem samal ajal startisid veel 6-7 alust. Erinevalt meist võtsid nad kõik suuna Kariibidele.

Päike paistis, tuul oli lubatust nõrgem jäädes ca 7m/s juurde ja meeskonna meeleolu oli ülev. Valasime vanakesele rummi, kapten pidas kõnet.

 Siis võtsime lahti veel ka ühe mulli, panime muusika mängima ning nautisime kauneid vaateid möödalibisevale saarele. Wifi leviala ulatus üllatavalt kaugele.

27.november, laupäev

Kell 8 hommikul on päike juba tõusnud ja sooja on 28 kraadi, õhuniiskust 80%. Tuul puhub idast 8-9 m/s. Sellises mõnusas taganttuules purjetame nüüd ca 3 - 4 järgmist päeva. Siis jõuame tuulevaikusala serva ja loodame, et ekvaatorini jõudnud tugevad tuuled põhja-Atlandi keskmes keerutavast antitsüklonist muudavad vaikuseala meie jaoks paariks päevaks tuuliseks st ehk jõuame ilma mootorit kasutamata sealt üle lipsata.

Kella 10 paiku hommikul ärkas naine selle peale, ei harjumuseks saanud voodis edasi-tagasi kõikumine oli kuhugi kadunud - mis nüüd siis? Tuuleprognoosi kohaselt oleks tuul pidanud ju veel veidi tõusma ca 12 m/s-ni... Asja uurides selgus, et keset tuulist ookeani oli vahepeal mingitel asjaoludel tekkinud tuuleauk ja meie paat täpselt selle keskel! No kui ikka ei vea, siis ei vea ... naine oli varasema tuuleprognoosi pealt juba pidanud vaikselt plaani püstitada ookeaniületuse ajarekord - ca 10-11 päevaga - aga see jääb vist nüüd paraku saavutamata:(

Loksusime oma tuuleaugus ca 3 knotsiga 3-4 tundi ja vaatasime tuulekaardilt, kuis tuul meist ca 20 miili kauguselt mööda vuhises. Teha polnud midagi.

Vaiksemate tuuleoludega oli laine siledam. Tormilinnud kasutasid juhust ja jahtisid paadi ümber lendkalu. Ühel hetkel paistis lainetest selgelt paadi suunas ujuva hai pikk ja kurjakuulutav uim. Järgmisel hetkel kärises õnge ketta sidur ja enne, kui jõudsime midagi teha, oli hai landi minema viinud. Pagan küll - ikka üldse ei vea.

Õhtupoole tuul õnneks taas tõusis ja 10-12 m/s lükkas meid kogu öö jõudsalt edasi tehes tasa päeval kaotatut.

28-29. november, pühapäev - esmaspäev

Pärituul 10-12 m/s puhub väsimatult ja tõukab meie paati ca 130 miili päevas edasi.

Mõned lendkalad leidsid lõpuks ka tee meie tekile, mis rõõmustas iseäranis Vallot, kellele sai üks pontsakam ka ära praetud. Ta tõmbas selle sabast kinni hoides esihammaste vahelt läbi ja oligi ainult selgroog näpu vahel ... aga ise säras ja nentis, et küll oli hea ... kui saaks vaid veel kuidagi neid kätte ...

Kuna lained on 3-4 meetrised, on naine taktikalise toiduvaru välja otsinud ja see moodustab meie põhitoidukorra. Naine uuris Vallolt, kas ta soovib ehk jäätist ja sai vastuseks: "Muidugimõista!". Kuuldes, et meil on kaasas Tactical Foodpacki külmkuivatatud jäätist läksid Vallol silmad imestusest suureks - "Mis asi see on?"

Naine kraamis kohe ühe karamellijäätise välja ja Vallo sai oma uudishimu rahuldada - 'Väga hea, aga võiks siiski külm olla :)" oli tema degusteerimise kokkuvõte.

Mehel oli vist igav, igatages otsustas ka tema lõpuks oma kalaõnne proovida. Keris nööri välja ja viskas landi vette - sellega aga asi piirduski, kuna mingi nipiga suutis ta õngenööri visata meie wifi antenni külge - paadi kiirus oli ca 6,5 m/s, lantdil oli vees selline jõud, et tõmbas antenni reelingukinnituse puru. Mees seisis ahtris ühes käes antenn, teises õngeritv ja lõkerdas naerda - see oli "soliidne" jätk mehe ja naise kalapüügi projektile:) Leppisime kokku, et laeva säilimise huvides mees rohkem kala ei püüa.

30.november, teisipäev

Täna saime Heldurilt teate, et mingil meile arusaamatul põhjusel on Brasiilia, Argentiina, Urugai ja Tšiili vahepeal purjejahtidele kinni pandud . . lennukiga ja kruiisilaevaga lastakse, jahiga mitte ... täiesti jabur!

Vaatasime mehega nõutult teineteisele otsa - kus me siis nüüd Vallo ja Tomi maha paneme? Õnneks ei ole neil kummalgi tagasilennu pileteid ostetud. Vallo arvas et kui tõesti õnnestu kaubelda välja luba Brasiilias maale minna, on variant panna nad maale Prantsuse Guyanas. See eeldab muidugi kõigi plaanide ümber tegemist sh Panama kanali kaudu vaiksesse ookeanisse minekut. Esialgu me seda veel ei plaani.

Helduri poolt saadetud kirjas oli info, et Brasiilia jahtklubid ja sadamad peavad sealse terviseametiga kõrgetasemelisi läbirääkimisi, et sissesõidu piirang jahtidele kaotada või seda vähemalt leevendada. Antud oli kontakt, kuhu hädas olevad jahid pöörduda saavad. Naine kirjutas kirja, milles palusime abi maalepääsuks ja meeskonnaliikmete vahetuseks. Mees saatis selle kapteni nime alt välja. Samuti palus mees oma õel uurida, kas Eestist oleks diplomaatiliste kanalite kaudu võimalik meid kuidagi maalepääsuga aidata.

Järgmise sammuna vaatasime oma sõidukursi üle. Samal kursil sõites oleksime 24 tunni pärast doldrumis ehk tuulevaikuse alas. Mõistlik on kuni edasiste plaanide selgumiseni purjetada paralleelselt doldrumiga Ladina-Ameerika suunas. Seda kurssi saame hoida maksimum ööpäeva, sest siis jõuame 30-nda pikkuskraadini. Sellest oluliselt edasi ei soovita kogenud meremehed enam doldrumit ületada. Niisiis meil on üks päev, et otsustada, kuidas edasi.

Peale pauti puhus 12-13 m/s tuul tagant vasakult, tuulerool ei hoidnud sellel halsil hästi suunda ja kui paat lainetega risti pööras ning kiirus suurenes, hakkas paadis kõik lendama, kaasaarvatud magajad. Vahis olija pidi pidevalt tuulerooli laevarooliga aitama korrigeerides kursi vajadusel taas rahulikumaks. Lisaks ilmus ühtäkki "ei tea kust" kursile suur cargolaev ilma AISita. Naine lihtsalt märkas selle tulesid, kuna laev oli meist vaevu 5 miili kaugusel! Ookeani mõistes on see väga lähedal. Nüüdsest hakkasime oma navigatsiooniseadmeid käivitama öösel korrapärasemalt - iga tunni järel ja kontrollisime lisaks AISile ka radari infot.

1.detsember, kolmapäev

Hommikuks meie aja järgi olime saanud esimesed vastused emailidele. Meile oli kirjutanud kapten Ramos, kes on Brasiilias Head of Task Force Help Sailing Vessels ja ka OCC Port Officer Representative.

Ta soovitas maalepääsuks kasutada Angra sadamat, mis asub Riost ca 100 km kaugusel. Samuti kutsus ta meid osa võtma Ilha Grande Rallist, mis nagu me aru saime peaks selle Angra lähedal toimuma. Tema kirjas oli mitu linki, mis ei avanenud. Saatsime kirja seetõttu edasi Heldurile, et ta uuriks, mis värk on. Heldur kontrollis selle kapteni tausta ja jäi tulemustega rahule ning arvas, et tema soovitusi võib tõsiselt võtta. Samuti arvas ta, et kuna piirangud ainult purjejahtidele ei tundu kuigi mõistlikud, siis vast nendest lähitulevikus ka loobutakse.

Brasiilia Eesti esindusest saime vastuse, et purjejahtidele kehtib endiselt sissesõidu piirang. Meile oma abi pakkunud väliseestlasest Rio's elav Kaupo kinnitas selle info üle ja lubas minna Rio sadamasse uurima, millised võimalused meil siiski meeskonnavahetuseks ja muuks tarvilikuks oleks.

Kapten Ramoselt uurisime, kas ta saab kinnitada, et saame ennast Angra sadamas riiki sisse registreerida ja palusime saata tema poolt soovitatud purjeregati kohta täpsemat infot. Kapten vastas, et regatt toimub alles järgmisel aastal ja andis meile ühe kapteni kontaktid, kellega suhelda seoses Angras maaleminekuga. Saatsime sellele mehele emaili palvega anda meile oma telefoninumber. Helistades saaks kiiremini asju ajada.

Saabus õhtu ja kätte jõudis otsustamise aeg. Infot polnud palju ja riske Brasiilia poole pööramiseks endiselt üksjagu kui helises meie satelliidi telefon. Helistas Tomi naine ning selgitas, et ta on erinevatest allikatest uurides saanud vastuolulist infot aga tundub, et võime siiski võtta suuna Brasiiliale. Ta lubas veel võtta ühendust Brasiilia aukonsuliga, ehk õnnestub meile taotleda riiki sisenemiseks eriluba. Selle positiivse kõne peale otsustas kapten pöörata paadinina Brasiilia ranniku poole. Niisama lihtsalt me alla ei anna:)

Ca 15 minutit peale kursi muutust partsatas meie kohale kogunenud tumedast pilvest alla korralik dušš! Mehed koorisid end selle peale kiirelt riidest lahti ja otsisid shampoonid välja. 

Looduslik dušš vuhises tekile valdavalt horisontaalselt ja pesi ka teki puhtaks. Sooja oli 27 kraadi. Peale pesu riputati märjad riided reelingusse ja nauditi külma õlle saatel ootamatult süllesadanud puhtust. Päikegi tuli pilve tagant välja ja joonistas meile tervituseks taevalaotusele vikerkaare. Tomi merehaigus oli justkui käega pühitud - sai vist ka maha pestud:)

Tõele au andes eelnes meeste pesupäevale siiski ka väike võimlemisharjutus lainetel, sest vihma algusega tõusis muutlik külgtuul kiiresti 16 m/s- ni, mis tõmbas paadi kreeni ja pani lainetel hüplema. Mees hüppas rooli ja võttis paadi juhtimise üle ning pööras kursi allatuult. See võimaldas pesupäeva rahulikumates laineoludes läbi viia.

Umbes poole tunni pärast vihm ja tuul vaibusid ning saime kursi taastada. Doldrumi alale sisenedes olid sellised vihma- ja tuulepuhangud tavapärased. Meie madrused olid tublid ja aitasid tugevamates puhangutes pimini toppi ehk päikesevalju paigal hoida - selle kruvid kippusid lahti loksuma, tarvis järgmises sadamas kinni neetida.

Kuna öö tuli peale, tõmbasime kenu osaliselt sisse, et oleks lihtsam ootamatute tugevate tuulehoogudega toime tulla. See oli õige otsus. Tugevad tuule- ja vihmahood kordusid kogu öö jooksul pea iga tunni - pooleteise tagant. Hommikuks peaks siis prognoosi kohaselt jõudma tuulevaikusesse.

Kui siiani oli meie keskmine läbisõit päevas olnud ca 130 miili, siis täna tegime päeva läbisõidu rekordi 145 miili!

2.detsember, neljapäev

Naine oli lubanud meestele tuulevaikusalasse jõudmise puhul pannkooke teha aga mida ei ole, on tuulevaikus:) Tuult on endiselt ca 10 m/s ja uuendatud tuuleprognoosi kohaselt on tuulevaikusala nihkunud meil eest ära ja peaksime sinna jõudma õhtul ca 19-20 paiku. Pannkookide asemel siis seekord võisaiad juustu ja tomatiga ning müsli jogurtiga.

Öösel on meie paadis maandunud taas üks lendkala. See tundub olevat mingist muust sordist kui esimene - oluliselt saledama figuuriga ehkki eelmisest suurem.

Päev on päikseline ja sooja endiselt pisut üle 30 kraadi. Pärastlõunal muutub märkamatult tuule suund - enam ei ole prevaleeruv Põhja-Atlandi kirdetuul, vaid oleme jõudnud Lõuna-Atlandi kagutuulte mõjualasse.

Päeval on hea - kogunevaid pilvemasse on juba kaugelt näha. Saab hinnata, kui suur on tõenäosus, et nad meile pähe sajavad. Öösel on oluliselt ebamugavam - vahis istudes näed, et tähed kaovad vaikselt pilvedesse, siis lööb pea kohal välku, tuul pole veel tõusnud, üksikud kõvemad iilid on siiski kurjakuulutavad, hakkab tibutama. Iga ihuliikmega tunned, et kohe läheb jamaks aga kui jamaks, seda ei tea ... vähemalt ei tule und peale:)

Õhtul, kui tuulevaikust endiselt kusagilt ei paistnud, uuendasime oma tuuleprognoosi. Tuulevaikusala on taas meie eest jalga lasknud - uue prognoosi kohaselt peaksime sinna jõudma homme õhtul ... no eks näis, lootus mingit tuulevaikust siin keset ookeani näha on hakanud vaikselt kustuma. Siiani oleme Atlandil kõige tugevamaid tuuli näinud just siin - niinimetatud tuulevaikuse alal ...

3.detsember, reede

Tuuleprognoos näitab, et peaksime olema keset tuulevaikust aga tuul puhub 13-14, vihmasadude ajal 16-18 m/s. Lendame edasi korraliku kiirusega - 6-8 knotsiga.

Öövahiks kolisime sisse. Väljas käisime ainult tuuleiilide ajal kurssi kontrollimas/korrigeerimas ja navisüsteemist AIS-i ning radarit kontrollimas. Kuna aku energiat oli väga vähe alles jäänud, käivitasime paadi navi ainult hädavajadusel, keskmiselt kord tunnis. Iga väljaskäimine päädis sellega, et kõik mis seljas, oli hetkega läbimärg.

Väikeste vaheaegadega sadas ka terve päeva. Iga vihmahooga kaasnesid tugevad tuuleiilid. Vaade ookeanile on troostitu nagu ka meie meeleolu, sest mees oli eile saatnud Eesti Välisministeeriumile palve aidata meid Brasiiliasse sisenemisel eriloa taotlemisega. Täna laekus vastus, mis ütles, et Eesti välisministeerium ega konsulaadid meiesugustele erajahtidele sellist teenust ei osuta (eriloa taotlemisega tegelevad nad ainult juhul, kui alus täidab riiklikke ülesandeid). Soovitati paati remontida ning kütust ja vett võtta Fernando De Noronhalt ja jahi meeskonda vahetada mõnes muus riigis... Mis selle soovitusega peale hakata?

Fernando De Noronhal pole sadamat st seal pole võimalik ei remonttöid teha ega kütust võtta. Jullaga saab vaid saarel vee ja toidu järel käia. Samuti ei ole jahi meeskonda võimalik vahetada muus riigis - Uruguai, Argentiina ja Tšiili on ju ka ametlikult jahtidele suletud. Prantsuse Guianasse (st esimene avatud riik Brasiiliast panama suunas) pöördumise korral ei ole meil enam mõtet uut meeskonda peale võtta - sealt enam alla põhja minna ei saa.

Väike lootus jäi veel, et ehk kohalik aukonsul saab kuidagi aidata.

Hilisõhtuks tugevad tuuleiilid vaibusid. Mõnda aega veel sadas, siis kadus ka sadu. Mees käivitas paadimootori, et akusid laadida.

Enne südaööd maandus kokpitti mõneks tunniks jõuvarusid taastama taas tuttav väike must linnuke. Nüüd juba tänu Rene Ottesonile teame - see on tormipääsu. Suur kajakasarnane lind, kes meile Madeira Ternerife vahel jahil "koduloomaks" käis, on Atlandi tormilind. Nii need teadmised tulevad:) Aitähh, Rene!

4.detsember, laupäev

Käes on kauaoodatud tuulevaikuse tsoon. See tähendab, et tuul puhub ca 5 m/s meile vastu, hoovus ca 1kn on ka vastu, lained on küllalt suured ja aegajalt viskab ummiklainet st korraga kahest suunast kokku põrkavad lained. Kiiruseks mootoriga 2-3 knotsi tunnis.

Päike paistab ja varjus on sooja 33°. Kajutites on väga palav. Mees pani vöörikajuti akna tuulutusasendisse ja kobis magama. Ei läinud kaua aega, kui tugev ummiklaine pani paadi tugevalt hüplema ja kokpitti laekus torisev läbimärg mees - laine oli tuulutusasendis aknast sisse partsatanud ja kogu voodi koos seal pikutajaga märjaks kastnud. Järgmised paar- kolm tundi kuivatas naine tekil voodiriideid ja madratseid.

Õhtuks otsustas naine meeskonnale teha pikisilmi oodatud doldrumi-pannkooke. Naine küpsetas kooke ja täheldas endamisi, et paadi viimane kärbes, kes viimastel päevadel naisele köögis ikka seltsiks oli olnud, ei ilmunudki enam toidu lõhna peale välja. No isegi pidas kaua vastu... Rahu tema põrmule!

Pannkoogid õunamoosiga maitsesid hästi. Kaupo Brasiiliast on saatnud sõnumi, et ta käis Rio sadamas asja uurimas ja sealsed ametnikud vaatasid teda arusaamatul pilgul - miks nad ei peaks purjejahte sisse laskma ... küll on ikka hea, kui on olemas "oma mees Havannas". Suur-suur aitähh Sulle, Kaupo!!! Kõigil tuju kohe kõvasti tõusis. Tom helistas naisele, et see võib hakata Rio lennupileteid vaatama.

Kaupo informeeris veel, et kuna sadam võib aastavahetusel täis olla, tuleks kaikoht juba praegu ära broneerida. Kaikohta saab broneerida WhatsUp'i kaudu. See meil paraku üle satelliidi ei toimi. Palusime Kaupot, ehk saab ta meid broneerimisega aidata.

5.detsember, pühapäev

Hommik algas imelise päikesetõusuga. Nautisime Valloga vahis istudes seda kohvi juues ja pilte klõpsides. Väike lendkala oli öösel pardale hüpanud. Tema osaks sai sügavmõtteline fotokompositsioon: "Ja päike tõuseb... koos kalaga taevasse'

Oleme ekvaatorist vähem, kui 100 miili kaugusel ja varjus on 35° kuuma. Homme, hiljemalt ülehomme ületame ekvaatori.

Suure palavusega eriti kuuma sööki ei taha, hommikusöögiks on seega pehme tortilla sisse keeratud praemuna ja sink, majoneesi ja tomatiga. Reisi algusest on möödunud üle kahe ja poole kuu. Tavakülmiku temperatuuril on Eestist kaasavõetud vaakumpakendatud suitsusink säilinud ülihästi - maitseb nagu oleks eile tehtud, ühtegi hallituse märki pole. Vaakumpakendis suitsupeekon hallitas juba esimese kuu lõpus. Siit väike tarkus järeltulevatele seiklejatele - eelistage kaasavõtmisel täissuitsu sinki peekonile. Meie realiseerisime küll praegu viimase kaasavõetud singitüki aga praktikas oleks see seisnud külmikus söömiskõlbulikuna veel rahulikult paar nädalat kui mitte kauem.

Vallo andis meile kuulata järgmist meretundi - väga põnev intervjuu Roomassaare sadamakapteniga. 

Laekus ka info Kaupolt, et Rio sadama kaitasu on rämekallis - ca 100 euri päev. Broneeringu tegemiseks on vaja ette saata paadi dokumendid ja teha ettemakse 50% Otsustasime, et oleme Rio sadamas siis aastalõpu 3 päeva. Broneeringuga saame tegeleda alles Fernando saarel eeldusel, et saame seal internetti.

Naine oli juba eile algatanud vihmavee koguja meisterdamise projekti. Tänane väike vihmasahmakas tuletas meelde, et asi vaja lõpule viia. Mehed ilkusid naise puuduliku käsitöömeisterlikkuse üle aga ise ka kätt külge ei pannud. Naine kinnitas valminud vidina pimini topi külge ja ristis selle Näki Naljaks (vähemalt kooskõlas meeste esialgse suhtumisega) ... eks näis siis, kas see jääbki Näki Naljaks või teenib välja ka mõne auväärsema nime... Vähemalt hirmutas Näki Nali kõik vihmapilved sel päeval Picasso teelt minema:)

Oleme avastanud, et vihmasaju lähedust saab öösel edukalt tuvastada radari abil. Pildil on St Peeter St Pauli saared tähistatud sinise ruudukesega. Saarte ümber on looduskaitse ala. Suur roosa laik näitab aga paadile lähenevat sajuala. Paraku möödus ka see sajuala meist nii, et saime vaid mõned piisad.

Öösel lendlesid jahi ümber ka mingid uut liiki linnud otsides võimalust tekile puhkama tulla. Kuna tekil käis paras sagimine, siis leppisid linnukesed reelingul kükitamisega. Me ei suutnud uskuda, kuidas nad suutsid seal nii pikalt (vähemalt pool tundi) püsida. Ehk ei ole neil siis lesti ... Tormipääsudest on nad igatahes märgatavalt suuremad, tormilindudest jälle väiksemad.

Saared Peeter ja Paul valmistasid mehele pettumuse. Armin oli öelnud, et seal on hea levialaga mobiili mast ja mees lootis, et saame levi kasutades endast lõpuks trackeri jälje maha jätta aga ei miskit. Kahe miili kaugusel saartest hakkas laevaraadio 16 kanalil meiega portugalikeelselt pahandama ja pidasime paremaks saarele mitte rohkem läheneda.

Suunamuutus Fernando saarele tähendas ühtlasi soodsaid tuuleolusid ning toetavat hoovust ja tõmbasime purje taas üles. Jaht liigub ca 8m/s külgtuules ca 5,5 knotsiga ja doldrum on selleks korraks ületatud. Fernandoni on ca 300 miili ehk veel umbes kaks ja pool päeva.

6. detsember, esmaspäev

Täna on ekvaatori ületamise päev! Tähtis sündmus peaks toimums kl 12 paiku lõunal. Ilm on päikseline, sooja 33° (kuulsime, et Eestis oli samal ajal 24° külma). Puhub mõnus 8-10m/s idatuuleke ja lükkab meid ca 6 knotsiga Brasiilia poole. Laine on ca 2 meetrit st loodetud ujumisest midagi välja ei tule - liiga ohtlik oleks pärast paati tagasi saada.

Naine pani pudeli mulli, pudeli valget veini ja suure tahvli Kalevi šokolaadi külma ning otsis välja Tactical Foodpacki kuivkülmutatud jäätised - nende teine nimi võiks olla vabalt ka "ekvaatori jäätised", sest see on vist ainus vorm jäätisest, mida siinses kliimas hoiustada ja tarbida saab:) Soolaseks ampsuks on Eestist kaasa võetud küüslaugu leivakuivikud - leib meenutab kauget kodumaad.

Et aeg kiiremini läheks, sai igaüks ülesandeks panna paberile 3x4 luulerida - iga meeskonnaliikme (va iseenda) kohta vähemalt üks neljarealine salm.

Sättisime naise telefoni kaamerahoidiku külge, et saaks toimuvat jäädvustada ning ekvaator võis tulla! Ületasime ekvaatori koordinaatidel 00°00'000 N 29°51'198 W  ja ei saa öelda, et meil lõbus poleks olnud:) Luuleandi on selles seltskonnas küll kõigile antud:)

Paar tundi peale ekvaatori ületamist näkkas kala. No see oli nüüd küll siiani kõigi kordade kõige professionaalsem tegutsemine, mida naine oli näinud. Tom toimetas õngeritvaga ja jagas korraldusi. Mees oli roolis ja tüüris paati vastavalt Tomi juhistele. Vallo koukis kahva ja konksu välja ja näitas siis käega sellele kohale, kust tamiil vette läks, et Veiko oskaks paremini manööverdada. Naine toppis Tomile igaks juhuks päästevesti selga ja jäädvustas põnevusega actionit, mida jätkus ikka ca 20 minutiks enne kui kala minema pääses. Kahju muidugi - see oli ilmselt mingi suuremat sorti tuun - aga kala poolt antud etendus oli igatahes väga pingeline ja hasartne ... naine hakkab juba vaikselt aru saama sellise kalapüügi võludest ja selle juurde käivatest kalamehe juttudest...

7.detsember, teisipäev

Öövahis näitas Tom klassi ja püüdis paljaste kätega ühe priske lendkala kinni.

Vastu hommikut märkas mees meist ca 7 miili kauguselt pimeduses möödumas suurt laeva, mida polnud ei AIS-i süsteemis ega ka radaril näha. Mees arvas, et tegemist oli sõjalaevaga. Igal juhul tuleb pimedas valvas olla.

Päev on päikseline ja kuumus hakkab vaikselt järgi andma - kraadiklaas näitab varjus 30 kraadi. Kuna tuuleolud olid ka head - liikusime ca 8-10 m/s kagutuulega keskmiselt 6 knotsiga - sisustasime suurema osa päevast lugemisega ja niisama päikesevarjus tukkumisega.

Tuleb välja, et Benji hüpped pärinevad Vanuatu saarelt. Seal ehitatakse selleks otstarbeks kuni 30 meetrine roigastest sõrestiktorn ja seotakse liaan hüppamisel jala külge. Hüppamine on poiste meheks saamise rituaali üks osa. Seda hüppetorni vähemalt tahaks oma silmaga näha...

Kuna Fernando saar on juba vähem, kui 100 miili kaugusel, hakkab tekkima väike ootusärevus. Naine jääb kl 20-24 vahti. Üle pika aja on taevas kuu, mis valgustab ookeani. Kuu on loomise faasis ja naine saab nüüd aru, miks mitmete Aafrika riikide lippudel on kuu nagu kauss või naerusuu ja särav täht asetseb otse selle all - just selline pilt siin ekvaatori kandis taevast vastu vaatabki.

Fernando saarelt on mandrini veel vaid sadakond meremiili ja seega hakkab meie esimene ookeaniületus vaikselt ühele poole saama. Capo Verdelt Fernando saareni jõudmiseks on meil kulunud 12 päeva, millest 2,5 olid sompus ja vihmased. Tuulevaikust me sisuliselt ei näinud - kolm päeva motoriseerisime eeskätt vastutuule tõttu. Esimene päev neist kolmest oli vajalik ka akude laadimiseks. Viimane päev neist kolmest oleks võinud tegelikult juba sõidutuules sõita, kui me poleks üritanud Peetri ja Pauli saarteni jõuda, et sealt mobiili levi saada...

Eestist lahkumisest on möödas ca 2,5 kuud ja see tundub terve igavik! Peab nõustuma naabritüdruku poolt kaasaantud kingituses kirjapanduga. Selles oli toodud päris hea selgitus, miks lapseea aastad mööduvad aeglaselt aga peale 40 eluaastat hakkab aeg mööduma märkamatul kiirusel ja peale 60 eluaastat suisa kapates. Põhjus on selles, et kui inimene avastab kogu aeg enda jaoks midagi uut ja on uutes olukordades, mis ei ole ette aimatavad (nagu laste puhul tavaliselt on), siis tajub ta aja möödumist oluliselt aeglasemalt, kui siis, kui kõik päevad on ühetaolised ja sündmused etteaimatavad. Seega, kui Sulle tundub, et aeg libiseb käest ja elu möödub märkamatult, on vähe abi lillkapsa krõbistamisest ja igahommikusest metsajooksust. Nendega lisad küll vanaduspäevadele ilmselt mõne aasta juurde, kuid tunnetatud eluiga see ei pikenda ... selleks, et elu ka tunduks pikemana, tuleb luua rohkem olukordi, kus Sa ei tea, mis Sind ees ootab, kus avastad enda jaoks pidevalt midagi uut ...

Naine jäi loetu peale mõtlema, et kui meie reisil juba ei oleks motot:"Vahetame koroonalaine ookeanilaine vastu", siis võiks motoks olla vabalt näiteks: "Purjetame elu pikemaks". Siiani on see igatahes väga hästi töötanud:)