21- 22. oktoober, neljapäev ja reede

Naine ärkas kummalise kolina ja ragina peale. Kell on ca 3 öösel, väljas on pime. Selgus, et mees oli Lissaboni lahe suudmes sisse põrutanud kalavõrku tähistavale ujukpoile. Penoplasti puru on kogu jahi ümbrus täis, mootor kräunatas - ilmselt võrgunööri tõttu. Mees lülitas kiiresti mootori välja ja triivisime sündmuskohast eemale. Tuult ei ole. Kui mootorit tööle ei saa, kannab triiv meid kaldasse. Kui lahe sissesõidu farvaatri tuli oli juba käega katsuda, proovis mees ettevaatlikult mootorit käivitada ... läks tööle! Madalatel tuuridel popsutasime esimesse sadamasse Cascaisse. Sadam oli täis ja meid jäeti ootekaisse. Kobisime magama, et päevavalges otsustada, mis edasi.

Kella 9 paiku oli äratus. Mees käivitas mootori ja testis kõrgemaid pöördeid. Hääle järgi midagi kahtlast ei tundunud. Otsustasime Lissaboni ära sõita. Sõit kestis meile pisut ootamatult pikalt ca 4 tundi (st me polnud arvestanud currentiga).

Poolel teel olime sunnitud oma uniseid silmi nühkima, kui kaks ikarusi-laadset bussi meile keset jõge vastu rühkisid… hiljem nägime neid ka maapeal – ongi sellised kahepaiksed bussid turistodele:)

Lissabonis läksime Veiko sugulase poolt soovitatud sadamasse, mille vahetu ümbrus ei ole ehk kõige eksklusiivsem, kuid mis on meretuulte ja hoovuste eest hästi varjatud ning asub kesklinna suhtes logistiliselt heas kohas. Seal küsiti, kas meil on kaikoha reserveering ... no ei ole ju... õnneks neil siiski oli üks vaba kaikoht. Paistab, et sadamad on siin kaunis täis. Samuti küsiti ka selles sadamas paadi kindlustust. Kuuldes, et meil seda pole, kuid et oleme valmis kohe tegema ... kõlas vastuseks midagi "manjana" taolist ja tegemata see kindlustus taas jäigi.

Kaikoha päev maksis natuke alla 30 euro ja sisaldas nagu tavapäraselt pesemisvõimalust, elektrit, vett ja wifit.

Pesime ja vahetasime riided ning läksime linnaga tutvust tegema. Suures plaanis võib öelda, et Lissabon on "mootorratta linn" st vahemaad vaatamisväärsuste vahel on suured, linn asub mägisel maastikul ja mugav oleks seda tundma õppida mootorrattal. Kuna see võimalus puudus, kasutasime linnast mingigi esmase ülevaate saamiseks Hop-On-Hop-Off lahtise katusega bussi. Selle audiogaidist saime teada, et oluline osa Lissaboni vanalinnast hävines 1755 maavärinas. Seetõttu on linn olulises osas üsna kaasaegse välimusega.

Palju on kahhelkiviplaatide ehk azulejodega kaetud hooneid. Tegemist on 8-15 sajandil siin elanud ja valitsenud mauride kultuuripärandiga.

Paraku päris paljudel hoonetel azulejod pudenevad ... ei paista just kõige ohutum välja. Lissabonis on muuseas ka azulejode muuseum, kuhu me paraku ei jõudnud, sest see on kesklinnast üsna kaugel.

Üldse tuleks mainida, et nii Portos kui kui ka Lissabonis on põhjamaalase jaoks ootamatult palju korrast ära ja lagunenud kinnisvara. Ei oskagi arvata, miks see nii on - rahvast peaks ju jätkuma ...

Alkohol, iseäranis vein on Portugalis väga odav (täitsa korraliku veini pudeli saab poest 2 euroga). Proovisime ära ka suhteliselt kallima kohaliku portveini koos cowfishi munaga. Mehele meeldis esimene, naisele teine - midagi järgi ei jäänud:)

Kaldapromenaadil jalutades on mõnus nautida päikeseloojangut.

Meie sadamast jalutuskäigu kaugusele kaldapromenaadile jääb väga populaarne restoranide/välikohvikute piirkond. Odavamad (kusjuures ikka väga odavad) asuvad linna poolel, kallimad kaugemal. Restoranide piirkonna kohal on suur sild (kutsutakse ka Lissaboni Golden Gate'ks), mis tekitab kohutavalt müra. Söögikohad katsuvad seda oma muusikarepertuaariga summutada. Silla all on kaks jahisadamat aga ei kujuta ette, kuidas seal öösel selles müras magada saab...

Suures plaanis leiab igaüks Lissabonist enda jaoks kindlasti ise midagi põnevat. Soovitada julgeks kesklinna kohal kõrguva Castelo de S. Jorge kindluse külastamist.

Sinna mäe otsa mõistlik sõita kas trammi või bussiga. Tagasi alla soovitaks jalutada, nautida vaateid ja peatuda mõnes tänavakohvikus/restoranis.

Mosteiro dos Jeronimos oli vaatamist väärt ainult kiriku ja kloostri osa, arheoloogia muuseumi osa on niru.

Reede õhtul oli meil veel ka oodatud kohtumine Veiko sugulastega. Kella 5 paiku tuli jahi pardale kolm noort daami - Hollandi eestlased. Kaks nooremat olid meile joonistanud vahva pildi ja seletasid kerge prantsuse (või siis hollandi) aktsendiga eesti keeles, mida sellel näha saab:)

Mõlemad tüdrukutirtsud olid purjepaadist ja purjesõidust väga huvitatud – pärisid, kus me käinud oleme, kuhu läheme, inspekteerisid jahi sisemust ja isegi tuuleprognoosi vaatasid üle:)

Naine oli nende toredate laste heaks valmis isegi oma viimase kalapüügi noole ohverdama, et näidata kuidas vibuga kalastamine käib, kuid õnnetuseks läks seekord vibu katki - üks vibukaar oli (ilmselt niiskusest) liimist lahti tulnud... Ei õnnestu meil ikka see kalapüük kohe üldse:(

Rääkisime lastele jahtklubist ja sellest, et kogume erinevatest riikidest oma jahtklubi lipule tervitusi. Lia oli kohe valmis lisama tervituse Hollandist. Küsimusele, mis keeles ta selle kirjutaks, saime vastuseks "eesti keeles!":) Tublid väikesed väliseestlased hoiavad ikka Eesti keelt ja meelt ka kodumaalt kaugel au sees!

Aitähh teile Triin, Sophie ja Lia väga toreda ja koduse õhtu eest!

23. oktoober, laupäev

Hommikul tegime videoühenduse jahtklubi liikmete ja teiste huvilistega ning rääkisime pisut oma elust - olust ja senistest kogemustest. Peale seda läks naine jahti sadamast välja tšekkima. Kontoris oli veel teisigi paadiomanikke ja naine uuris neilt hoovuste kohta. Tuli välja, et kuna on mõõn, ei ole praegu mõistlik välja sõita. Parim aeg väljasõiduks oleks alles ca 6 tunni pärast. Arutasime mehega ja otsustasime väljasõidu edasi lükata.

Mees läks oma arvutiasju ajama, naine võttis kätte ja sõitis Uberiga vaatama suurt akvedukti "Aqueduto das Aguas Livres", mida kohalikud ise miskipärast mingiks vaatamisväärsuseks ei pea. Akvedukt on väga heas korras ja sellele lastakse peale jalutama. Ligipääsu juures oli turvamees, kes ütles, et piletimüüjat pole praegu kohal aga lasi naise niisama sisse lubadusega, et maksmine toimub hiljem.

Enne pääsu akveduktile on väike park, kus on infotahvlitel kirjas akvedukti ehitamise lugu ja edasi saab vantsida ca 1 km mööda akveduktil kulgevat jalgrada ühe külje poolt ja sama palju tagasi teiselt küljelt. Vahepel saab piiluda akvedukti sees olevaid veerenne.

Naine oli selle vaatamisväärsuse ainus külastaja ... oli ikka päris sürr seal üksi linna kohal jalutada, igavikulisi mõtteid mõlgutada ja hiiglaslikku rajatist uudistada. Kui Tallinnas oleks taoline ca 300 aasta vanune akvedukt, siis oleks see surmkindlalt turistidest aga ka kohalikest elanikest umbes...

Tagasi sissekäigu juurde jõudes polnud piletimüüjat ikka veel ja turvamees naiselt raha vastu ei võtnud. No mis siis ikka... ju siis oli seekord nii ette nähtud ... tänud!!

Naine koukis kaasasoleva joogi jahti ja kõmpis mäest alla, et võimsaid kaarsambaid ka altpoolt takseerida.

Akvedukt ise valmis 1748. aastal Lissaboni veega varustamiseks. See on nii vinge ehitis, et 1755 maavärin, mis suurema osa linnast hävitas, ei kahjustanud akvedukti üldse! Akvedukti linnapoolses otsas on 7,5 m sügavune 5500 tonni vett mahutav veetank, kuhu allikatest vesi enne linna laiali jagamist koguti. Viimati 1852 kasutati akvedukti ka jalakäijate ja loomade liiklusteena.

Tagasi kesklinna sai akvedukti lähedal peatuva linnaliini bussiga (Google Maps aitas) ja viimane ots sadamasse tuli sõita mööda kaldapromenaadi elektritõuksiga. Naine jäi oma ekskursiooniga igatahes väga rahule:)

Pärastlõunal kella 16 paiku andsime otsad ja algas sõit Madeira poole. Tuul puhus paremalt bakstsaagist ca 10m/s. Liikusime kenuga ca 7kn kiirusega. Viimast kalavõrku tähistavat poid nägime maast ca 10 miili kaugusel. Ca 25 miili kaugusel oli suur laevatee, mille ületamine ööpimeduses oli kaunis närvesööv aga edasi saabus koos avaookeaniga ka rahu ja vaikus ... isegi tuul vaibus ära, nii et tiksusime ülejäänud öö purje all ainult ca 4 knotsiga.

24-26. oktoober

Teisel päeval keset ookeani oli ilm ilus ja meie kiirus endiselt mitte ülemäära suur (ca 4kn). Naisel tekkis tarvidus jätkata kalapüügi projektiga. Pusis siis Petsi antud õpetuse kohaselt õngeritva kokku ja viskas hea mitukümmend meetrit tamiili koos landiga paadi taha vette. Ei läinud aga palju aega, kui selgus, et see vänt, mis pidi tamiili rullile tagasi kerima, töötab seekord ainult ühes suunas ... ja paraku vales suunas. Mees üritas viga parandada aga kaugelt näha, et pole kalamees - asi lõppes sellega, et kerisime kogu väljavisatud tamiili käsitsi rullile tagasi:)) ... mees üritas ikka poriseda ka aga kuna naine naeris oma järjekordse lörriläinud kalapüügi ürituse üle nii et pisarad silmis, ei suutnud temagi lõpuks naeru tagasi hoida ... kalad said ka jälle kõvasti naerda:)))

Kui olime jõudnud keset ookeani, kstsetas mees meie satelliit- telefoni. Väljahelistamine sellelt maksab 1 euro minutis aga sissehelistamine miskipärast 5 euri. SMSide saatmine on mõlemat pidi kuni 150 tk tasuta. Kõrvaklappidega oli kõne kvaliteet päris hea. Mehe küsimuse peale, kas naisel on ka vaja kellelegi helistada, tuli naisele mõte proovida helistada vibutreener Katrinile.

Katrin taas üks suurepärasemaid inimesi, keda naine teab - alati optimistlik, alati heatujuline, sihikindel, praktiline ja suurepärase huumorimeelega. Katrin korraldab nii suurtele kui väikestele Põhja-Tallinnas vibulaskmise treeninguid ning talle kuulub Tallinna lähedal suurel metsasel maa-alal asuv Kajamaa vibuklubi, kus ta korraldab põnevaid veretuid vibujahte - see tähendab, et päris loomade asemel lastakse metsas kummist päris loomadele sarnanevaid kujusid. Isegi algajatele väga hasartne tegevus!

Naisele vibulaskmine väga meeldib. Lootus vibu abil reisil ka mõni kala kätte saada oli suur ja seetõttu on pettumus, et kaasavõetud vibu kaar katki läks eriti terav. Ehk saab Katrin aidata ...

Ja õnnestuski Katrin telefonile saada! Rõõmus hääl uuris, mis riigis me oleme... eee ... ei olegi mingis riigis, oleme keset Atlandi ookeanit .... sellest hoolimata oli Katrin kohe valmis aitama ja organiseeris naisele sõna otseses mõttes minutitega tarvilikud uued vibukaared. Veiko õemees käis neil järel ja juba järgmisel päeval alustasid tarvilikud vidinad naise sugulastega lennureisi Madeirale! Uskumatu ikka, kuidas kaasaegsed sidevahendid ja head sõbrad-tuttavad võimaldavad probleeme lahendada ka keset ookeanit! Suur-suur tänu Sulle Katrin ja ka kõigile teistele asjaosalistele!!!

27. oktoober, kolmapäev

Naine istub öövahis ja teeb arvutusi. Porto Santoni (mees otsustas seal enne Madeirat vahepeatuse teha) on 63NM. Kui keskmine kiirus oleks 5kn, jõuaksime kohale pärastlõunal kl 4 paiku, mis oleks hea, sest nii on lihtsam võõrasse sadamasse sisse sõita ja sadama kontor on vast ka veel lahti. Tuuleolud (NE 7-8m/s) igatahes toetavad saare ainsa sadama kasutamist st see jääb tuulevarju.

Keskmise kiiruse hoidmine on seega praegu oluline aga sellega on häda, sest tuul on täpselt tagant ent kenu tahab saada väikest tuulenurka bakstaagist. Tuleb kursist pisut mööda purjetada. Kui pallju on optimaalne mööda purjetada? Jälle hea küsimus.

Naine on selle enda jaoks välja mõelnud nii, et meie paat kasutab taganttuules ainult kenuga sõites tuuleolusid optimaalselt, kui tuule tugevus, mida mõõdetakse m/s, on numbriliselt 2 ühiku võrra suurem, kui paadi liikumiskiirus, mida mõõdetakse knotsides. Seega tuleb nurka tuule suhtes niipalju korrigeerida, et see suhe enam-vähem püsiks. Tuul on sel ööl muutlik, nii et tegevust on:)

Viimastel päevadel on kõvasti loetud. Naine luges mälu värskendamiseks läbi kaasavõetud väikelaeva juhtimise kursuse ja raadiooperaatori kursuse materjalid. Seda kõike oli nüüd huvitav tegeliku praktikaga võrrelda. Eriti põnev oli tsüklonite osa, mis käsitles enda asukoha määramist tsükloni suhtes. Tsüklonid tekivad Atlandil ja liiguvad üldjuhul ida suunas mandri-Euroopasse. Ookeanil tsüklonile ette jäämine tähendab üldjuhul halba ilma kuni tormini välja. Taamal paistis terve posu erinevat tüüpi pilvi, mille kuju ja liikumise järgi (arvestades ka tuule suunda) otsustasime, et möödume ühe tsükloni lõunaservast. Keset ookeani, kus ilmateadet on keeruline (st kallis) hankida, on kasulik selliseid teadmisi omada.

Tuli ka paar lõbusat teadmist juurde, nimelt avastas naine Nordea Portugali seiklusi läbi sirvides, et neid sealsetes sadamates paatide ümbruses ohtralt leiduvaid pontsakad kalasid, keda jahtides naine kaks noolt kaotas, kutsutakse Portugalis sitakaladeks ja keegi neid seal ei söö... no, iial ei või teada, milleks mõni asi hea on ... jumal tänatud, et naine nende peale rohkem aega, energiat ja nooli ei kulutanud ... ja, et ühtegi kätte ei saanud:)

Hea sõbra Jaani kingitud raamatust "Maailma ajalugu" leidis naine ühe kokkuvõtliku pildi Euroopa esimeste maadeavastuse merereiside kohta. Sellelt on hästi näha, et Ameerika mandriosa avastas esimesena hoopis Pedro Cabral, mitte Kolumbus.

"Mees kuule, mis selle portugaallasest Pedro perekonnanimi oli, kes meile Picasso müüs?" "Cabral, Pedro Cabral"... kas pole tore kokkusattumus:) Meenus, et meie Pedrogi unistab ümbermaailmareisist ... igatahes tervitused ja tänud Pedrole - Picasso on igati tubli olnud!

Üks asi veel - kes joonist tähelepanelikumalt vaatas, pani tähele, et sellelt puuduvad Americo Vespucio maadeavastusreisid Lõuna-Ameerikasse, mis jäid umbes samasse aega kui Pedro omad … huvitav, miks … ajaloolastel on ikka omad kiiksud:)

Hommikul ärgates oli esimene asi, mis taamalt paistis, saare kontuur. Seekord oli taas kuiva maad näha hoopis teine tunne, kui varem... ikkagi omamoodi ookeaniületus ju selja taga:)

Lähemale jõudes avanes vaade saare maalilistele kaljudele koos valge majakahoonega kõige tipus... majakavaht on treenitud mees - rada majakani on korralik väljakutse:)

Kella 18 paiku õnnestus lõpuks Porto Santo saare ainsas sadamas randuda. Pontoonide ääres kaikohti pole. Kombineerime ennast kuidagi statsionaarse kõrge kivikai äärde. Enamus jahtidest on sadamaala keskel või sadamaala ees ankrus. Suur praam, mis tuli siia hommikul Madeiralt, annab paar törtsu ja lahkub tagasi Madeirale.

Sadamakontor on juba kinni. Tähistame õnnelikku kohalejõudmist külma šampusega ja läheme sadama kõrval asuvasse randa ujuma ning päikeseloojangut nautima. Küll on ikka ilus!

Edasi pesema ja sadamarestorani öhtust sööma ja järgmise päeva plaane arutama. Kuna wifi on ainult restorani ümbruses, teeme õhtusöögi kõrvale ka logipostituse ja vaatame Eesti uudised üle.

28. oktoober, neljapäev

Öö kai ääres oli rahutu, sest tõusude- mõõnade vahe on selles sadamas ca 1,5 meetrit, mis tähendab, et iga paari tunni tagant tuli käia otsi kohendamas. Kõrvaloleval jahil läis samasugune sehkendamine.

Hommik Porto Santol algas hommikukohviga sadamarestoranis, peale mida läks naine jahti sadamasse sisse möllima (mees jäi veel lauda istuma ja oma arvutiasju ajama).

Seekord pöörati erilist tähelepanu COVID sertifikaatidele. Vanem daam sadamakontoris teatas, et ta saadab esitatud sertifikaadid kontrolliks kohalikku haiglasse ... no jah, lasku käia. Paadi kindlustust küsiti ka aga aga kui naine ütles, et see on tegemisel, siis rohkem ei päritud. Koodi ega kaardiga selles sadamas ükski uks ei käinud, tasuta wifi oli ainult sadamarestoranis. 24 eurose päevatasu eest peale tasuta dušši ja pesupesemise me tegelikult miskit ei saanudki, sest meie kaikoht ei olnud jahtidele mõeldud.

Naine viis musta pesu pessu (koti võttis vastu kohalik pesunaine, kes toimetas sellega ise edasi ja käskis kl 16 järele tulla). Tagasiteel jahi juurde märkas naine, ei kai tuulekaitse seinale maalitud grafitiks peetud joonistused olid sinna tehtud hoopis erinevate sadamat külastanud aluste poolt.

Selgus, et Martha oli selles sadamas peatunud suisa kolmel korral, Bellingshausen samuti korra. Loomulikult sigines kohe plaan ka omalt poolt märk maha jätta, mis tähendas aga, et tuli minna asulasse värve ja pintslit hankima.

Ega tegelikult muud niikuinii teha poleks saanud, sest mõõn oli jahi kai ääre suhtes nii madalale viinud, et jahi peale veel läbi häda sai aga tagasi maale enam saanud poleks (jahil püsti seises oli kai äär rinnuni ja kai kaugus jahist vähemalt pool meetrit, kõige selle selle juures veel jaht lengerdas tugevalt).

Linnakeseni oli mööda kallasrada paar kilomeetrit ilusate vaadetega vantsimist.

Iseenesest oli saar ilus, puhas ja korras. Kesklinnas muuli juures oli ilus park ja mõnus kohvik, kus sai jalga puhata.

Mingit erilist ajaloolist väärtust me sealt ei leidnud. Ehituspoest saime tarvilikud värvid, korralikust majatarvete poest plastmassist kastid ja toidupoest proviandi ... aga edasi oli see kõik vaja sadamasse tassida ja siis enam nii tore polnud ... kiirustasime 30 kraadises kuumuses higimull otsa ees sadamasse, et kl 16-ks pesumajja jõuda. Tädike pesulas vaatas kurbade silmadega otsa - manjana? Ei ole siin mingit manjanat, õhtul on vaja välja sõita. Õnneks olid riided siiski pestud ja kuivasid nööridel. Tädikese abiga toppis naine niisked asjad kotti praakides välja mõned valekabariidilised trussikud, mida pesutädi järjekindlalt peale surus, ja ruttu kaile tagasi. Nagu mees ütles: "Rembrant peab ruttu tööle asuma'... tarvis enne päikeseloojangut gunstiga valmis jõuda.

Sini-must-valget värvikombinatsiooni seinale kandes, tabas naine end mõttelt, et polegi meie trikoloori varem joonistanud... Kui Eesti vabaks sai, siis oli joonistustundidega kooliosa vist juba läbi:) Uhke tunne oli igal juhul nii Eesti lippu kui ka Tallinna jahtklubi tunnusmärki seinale maalida:)

Juba oligi pime ... maalritarbed kokku ja paati. Tõus soosib väljasõitu. Madeira ootab!

Mees sorteeris veel puhast pesu kuivama ja leidis sealt ikkagi oma kabariitidele sobilikud pitsiliste äärtega trussikud:) - pesutädike sai ilmselt mõnelt soliidsemalt daamilt peapesu...